Tao lood

Külaline

Wu Wei tee

Kord elas Keskmises Kuningriigis suur valitseja. See vägev valitseja elas toredas lossis ümbritsetuna arvukatest valvuritest, õuedaamidest, kokkadest, kunstnikest, filosoofidest ja tohtritest. Igal hommikul äratas teda mõni tema paljudest naistest õrnade kallistustega, ta sõi hommikueinet linnulaulu saatel ning veetis päeva oma imetlejate ja meelitajate seltsis. Aga ta ei olnud õnnelik.

Ta tundis, et ta elus puudub midagi olulist. Ta ei teadnud, mis see oluline on, aga ta tundis, et tal see puudub, ja sellepärast oli ta alatasa tusane. Ta kogus oma õukonda mitmesuguseid maage ja filosoofe ja igaüks neist kinnitas, et kui valitseja kuulaks ainuüksi teda, leiaks ta selle olulise, mis tal elus puudu on. Kuid valitseja teadis, et kõik nad püüavad iseenda upitamisega ainult omaenda positsiooni parandada, ega hoolinud nende hiilgavatest meelitustest.

Ta hakkas hoopis nende arvukust vähendama, kuni lõpuks oli jäänud vaid kaks rühma - konfutsiaanid ja taoistid. Ta ei suutnud otsustada, kummad neist teavad, mis on see salapärane oluline asi, mis ta elus puudub. Konfutsiaanide kamp oli kõrk, aga tark. Nemad ei meelitanud teda mesimagusate sõnadega nagu teised filosoofid. Nad tegid talle teatavaks tema iseloomu puudused ja ütlesid, et kõik saaks korda, kui ta vanad rituaalid ennistaks. Nad jutustasid talle hiilgavast minevikust, mil valitseja oli tõeline taevapoeg ja valitses taeva nimel. Tal pruugiks vaid selle aja juurde tagasi pöörduda, võtta taas kasutusele muistsed tavandid ja kombed ning kuningriik hakkaks õitsema ja ta oleks nii valitseja kui inimesena õnnelik ja rahul.

Taoistid seevastu kujutasid endast organiseerimatut ja kirevat seltskonda. Paistis, et nad pole millegagi nõus, isegi isekeskis puudus neil üksmeel, nad veetsid päevad läbi aias ringutades ja vingerdades nagu mingid loomad, öösiti aga jõid veini, lugesid luuletusi ja püüdsid valitseja õuedaame võrgutada. Ometi räägiti, et neil on suur võim loodusjõudude üle ja nad teavad igavese elu saladust.

Kui valitseja neilt selle kohta päris, vastasid nad õlgu kehitades: "Meil on vaid üksainus väärtuslik saladus ja mitte rohkem, oo valitseja."

"Ja mis see oleks?" küsis valitseja.

"Oo suur ja võimas valitseja, seda ei saa sõnadega kirjeldada," vastasid nad tõrjuvalt, "seda saab ainult näidata."

"Näidake siis," ütles valitseja. Ta kuulutas välja võistluse konfutsiaanide ja taoistide vahel. See, kumb näitab, milles peitub nende väe saladus, saab riigis juhtiva õpetaja positsiooni.

Määratud päeval viidi konfutsiaanid ja taoistid sügaval lossi sisemuses asuvasse suurde tuppa. Tuba poolitati suure kardinaga, ühel pool konfutsiaanid, teisel pool taoistid. Mõlemal rühmal kästi oma toapoole seinale teha maal, mis oleks tõeliselt suur kunstiteos.

See peab olema nende väe ja teadmiste proovikivi. Kumb valitsejale rohkem muljet avaldab, pärib võidu.

Konfutsiaanid tellisid naerusui kähku endale kõik värvid, mis kuninglikes ladudes leidusid, ning hakkasid sedamaid suurejoonelise seinamaalingu kavandamise ja maalimisega pihta. Taoistid aga lasid tuua ohtralt veini ja mõned tosinad hästi pehmeid riidelappe. Seejärel hakkasid nad avama veinipudeleid.

Konfutsiaanid töötasid päev päeva järel usinasti oma hiiglasliku imetabase maali kallal. Taoistid tellisid päev päeva järel üha rohkem veini ning lihtsalt nühkisid ikka ja jälle pehmete riidelappidega seina ning laulsid täiest kõrist vanu joomalaule.

Viimaks saabus päev, mil valitseja pidi kummagi töö üle vaatama ja otsuse langetama. Esmalt läks ta konfutsiaanide toapoolele, olles kindel, et teda ootab ees silmi hellitav elamus. Ta oli näinud, kui hoolsalt konfutsiaanid värvikihte seinale kandsid ja kuidas nad sagedasti töö katkestasid, et muistseid tekste uurida ning aeglasi ja väärikaid rituaale sooritada, et seejärel taas pintsel kätte võtta.

See polnud pettumus. Konfutsiaanid olid loonud värvi- ja vormiime. Valitseja ees laius terve tema linn, seal oli tema enda loss keset linna, kuldne õhtupäike nägusatel graatsilistel katustel vastu helkimas. Maali ühes servas nägi ta iseenda väärikat kuju oma lemmiklahinguratsul juhtimas võidukaid vägesid lahingusse juba võidetud vaenlase vastu.

Maali alaosas voolas suur jõgi kenade lainesäbaratega, mille kohal hõljusid kohevasulelised linnud. See oli tõesti sulnis ja hämmastav vaatepilt ning valitseja ei kujutanud ette, kuidas võiksid taoistid seda saavutust ületada.

Võib vaid kujutleda valitseja jahmatust, kui astudes toa teisele poolele taoistide tööd vaatama, leidis ta eest täiesti tühja seina ja kamba kergelt vintis taoiste, kes veidraid liigutusi tehes nagu pilved ringi hõljusid. Sein, tõsi küll, oli väga sile ja läikiv, kuna seda oli palju kordi pehmete lappidega nühitud, kuid seal polnud mitte midagi, ei maali, mis kujutanuks tema vägevust, ei kuldset lossi, ei imelist jõge. "Mis see siis on?" müristas valitseja. "Te pole isegi üritanud midagi maalida. Kas sel moel loodate minu soosingut saavutada?"

"Aga me andsime endast parima!" hüüdsid taoistid nördinult ja veidi ebaviisakaltki.

"Aga pilti ju ei ole," ütles valitseja. "Kas te tõesti niisugusena näetegi mind? Kas see ongi teie väärtuslik saladus?"

"Üks hetk, palun," ütles kõige vanem ja vindisem taoist, kelle habe oli veinist märg. "Suvatsege tõmmata eest kahe toapoole vahel asuv kardin, siis näete meie teost."

Uskumatult pead raputades käskis valitseja kardina esst tõmmata, nõnda et konfutsiaanide pimestav teos nähtavale tuli. Taas kord seisis valitseja selle ette seda imetlema (ja kui hästi olid nad suutnud edasi anda tema õilsat laupa!). Olles sisimas juba ära otsustanud, kes on tänane võitja, pöördus ta veel kord taoistide tühja seina poole, kuid nüüd ei olnud seal tühi sein, vaid vastasseinal asuva maali peegeldus.

Ainult et see pilt polnud lame ja staatiline - uskumatult siledalt ja läikivalt pinnalt peegeldus vastu liikuv pilt.

Nähtavasti tulenes see valgusemängust läikival pinnal, aga pilt näis tõesti elavat. Siingi olid loss ja linn, kuid akende taga võis lausa aimata liikumist. Jõgi oli samuti liikumises, lained laksusid üksteise vastu ja ülal tiirlesid linnud. Ja siis nägi ta iseenast oma suurepärase täku seljas, kes tundlikult sõõrmeid väristas, tema enese habe aga lehvis tuules ja huuled liikusid sõduritele käske jagades.

Valitseja oli rabatud, ta oli keeletu. Siis küsis ta vindistelt taoistidelt alandlikkuse ja imetlusega, mil viisil nad sellise ime on saavutanud. Taoistid vastasid pead langetades: "Tegelikult, valitseja, saavutasime selle ime nii, et me ei teinud midagi. Meie vaid lõime pinna, kuhu pilt saaks ise ilmuda."

"Kas see ongi teie väärtulik saladus?" küsis suur valitseja.

"Jah," vastasid taoistid, "see see on. Selle nimi on wu wei ehk "mittetegemine".

Taoistid pöördusid rabatud konfutsiaanide poole ja kummardusid kõik koos. "Õnnitleme teid, õilsad isandad, selle kauni kunstiteose puhul. Nägime, kuidas te päevast päeva usinasti töötasite, samal ajal kui meie veini jõime ja tühja seina hõõrusime. Te olete loonud tõesti imetabase töö. Ometi on teie osavuse tulemuseks üksnes lame ja elutu asi, meie oma vormitusega lõime aga elava maailma."

Räägitakse, et pärast seda võttis valitseja kuni oma valitsusaja lõpuni kuulda taoistide nõu ja nood õpetasid talle palju asju, kuni jõudis kätte aeg, mil tal tuli draakoni seljas paradiisi lennata, et sisse võtta oma koht surematute kuningriigis.

Solala Towler "Tao lood. Taolaste tarkus". 2008. Tallinn: Ilo. Lk 170 - 180

Külaline

Hobusekasvataja

Ben Lo oli hulk aastaid olnud vürsti hobusekasvataja. Nüüd oli ta vanaks jäänud ja vürst küsis, kas keegi tema pereliikmetest võiks ta ameti üle võtta.

Ben Lo ütles: "Head hobust saab kindlaks teha lihaste ja välimuse järgi, aga parimaid hobuseid pole võimalik määrata üksnes välimuse põhjal, tuleb osata näha hobuse sisemist loomust.

Minu peres pole kellelgi seda annet, aga ma tean meest, kellest võib abi olla. Ta on vaene mees, äraelamiseks korjab ta hagu ja söödavaid taimi, kuid tal on võime teha vahet lihtsalt hea hobuse ja suurepärase hobuse vahel."

Vürst rõõmustas seda kuuldes, ta laskis mehe enda juurde tuua ja käskis tal leida kõigist parim hobune. Mees läks teele ja oli ära kolm kuud. Siis saatis ta vürstile sõna, et on sellise hobuse leidnud.

"Mis hobune see on?" küsis vürst.

"Võik mära," oli vastus.

Vürst laskis hobuse kohale tuua ja selgus, et see on must täkk. Vürst vihastas ja laskis kutsuda Ben Lo. "See mees, kelle sa mulle saatsid, ei tea hobustest midagi," sõnas ta, "ta ei oska isegi mära ja täku vahel vahet teha, rääkimata võigust ja mustast."

Ben Lo nägu läks rõõmsaks. "See mees on veelgi parem, kui ma arvasin," ütles ta. "Tema oskused on kümme tuhat korda paremad minu omadest. Ta on täiesti loobunud hindamast hobust välimuse järgi ning näeb ainult sisemist loomust. Hobust vaadates ei näe ta, kas see on täkk või mära või mis värvi see on, vaid tungib tema loomuse tuumani. Nõnda suudab ta näha, mis hobune tegelikult väärt on."

Kui hobune lasti kohale tuua, leidis vürst, et see on parim hobune, keda ta elus on näinud.

Lie-zi

Solala Towler "Tao lood. Taolaste tarkus". 2008. Tallinn: Ilo. Lk 16-18.

Külaline

Allavoolu mööda jõge

Vanamees istus suure jõe mudasel kaldal ja püüdis jõevoolu vaadeldes rahulikult kala. Talle meeldis siin päikese ja sääskede käes, varbad pehmes poris lirtsumas, istmik varahommikusest kastest märg. Ta ei pannud väikest niiskust miskiks. Nii hea oli istuda jõe kaldal ja vaadelda möödavoolavat vett. Õngenöör ligunes vees, selle otsas polnud isegi sööta. Kala kättesaamine polnud tähtis. Talle piisas sellest, et sai lihtsalt istuda jõe kaldal, varbad mudas, õngenöör vee kohal võnkumas.

Vanamees oli ammusest aega filosoof ja Tao õpilane. Ta teadis, et ta ei meeldinud teatud osale ühiskonnast - nimelt pedantsetele loogikutele ja teistele samataolistele, kelle jaoks sõnad on vari, mille taha pugeda, või relv, millega vehelda. Tema õpetus seevastu oli napp, mõistatuslik, sõnamänguline ning terane märkama naeruväärsust. Teiste õpetlaste ja filosoofidega vaidlemine teda lihtsalt ei huvitanud.

Ta tavatses alati küsida, et kas see, kui kaks inimest vaidlevad ning üks peale ja teine alla jääb, tähendab, et ühel on õigus ja teine eksib? Või on kummalgi natuke õigus ja natuke mitte? Või on mõlemal samal ajal kõiges nii õigus kui risti vastupidi? Lõplikke vastuseid soovida on sama hea kui soovida eimiskit, seletas ta õpilastele. Vaadake kõigele suure Tao vaatepunktist ja leppige erinevate seisukohtade olemasoluga. See on viis, kuidas elada oma elu rahus ja harmoonias.

Ta teadis, et sageli tema seljataga naerdakse ta üle, vahel ka avalikult. Mis siis? Ta ei hoolinud sellest! Ta teadis, mida teab ja mida ei tea, ning sellest piisas. Ometi oli ta kuulsus hakanud viimasel ajal üha rohkem levima ja alatasa tülitasid teda inimesed, kes otsisid ülimat tõde, otsekui saaks seesugust asja väljendada tavaliste sõnade kaudu. Miks peaks tema ülepea inimestele "ülimat tõde" kuulutama. Tema võib rääkida vaid omaenese tõest ning ka see on iga päev erinev, nagu vahelduvad erinevad aastaajad.

Ei, kõige parem oli üksi siin jõel olla, sesltsiks sääsed ja juhuslik linnuke. Talle meeldis vaadelda jõge, mõtiskleda suurest üha tekkivast ja kulgevast Taost ing enda kohta selles kulgemises. Just nõnda, lihtsalt istudes ja voolavat jõge silmitsedes oli ta palju õppinud. Ta pani tähele, et paljude inimeste energia voolamine sarnaneb jõevoolule: mõnel võib see olla lihtsalt väike nire või oja, teisel ülepaisutatud ja mudane nagu tammiga suletud jõgi, kolmandatel metsik ja äge nagu kevadine jõgi, või tüünelt voolav nagu see suur jõgi tema ees, kellelgi aga hoopis rutuline ja raevukas nagu ülesvoolu asuvad kärestikud, millest allavoolu küla kohale jääval jõelõigul saab loid ja raske vetevool. Tarkus seisnes selles, et leida rütm, mis sulle sobib ja seda hoida.

Parem on püsida harmoonias ja kooskõlas kui ülepäeviti või lausa mitu korda päevas oma voolamist muuta.

Oma nooruses oli vanamees olnud rahutu, aga eneseharimine ja kannatused muutsid teda. Nüüd meeldis talle lihtsalt istuda siin ja nautida päeva, varbad lirtsumas, õngenöör vibamas, meel tühi, istmik märg.

Korraga kuulis ta seljataga liikumist. Kaks meest tulid mudast kallast pidi allapoole libisedes tema suunas. Nad kandsid kohaliku valitseja käskjala tunnusmärki, too valitseja ise elas suures lossis jõe teisel kaldal. Vanamees ei olnud seda suurt valitsejat kunagi näinud, sest too ei suvatsenud lihtrahva hulgas liikuda. Aastate eest oli vanamees elanud pealinnas ja tundnud paljusid taolisi mehi. Enamasti oli see väga tüütu ja tuju rikkuv seltskond. Nende energia oli nende jalgadesse kinni jäänud. Nende pärast oligi vanamees hulk aega tagasi pealinnast lahkunud ja tagasi tõmbunud sellesse väiksesse jõeäärsesse külla.

Sõnumitoojatel olid seljas hinnalised siidrõivad ning nad hoidsid oma rüüpalistusi kõrgel, et need poriseks ei saaks. Kui nad jõudsid vanamehe juurde, kes istus seljaga nende poole, hingeldasid nad väsinult. "Auväärt isand," ähkisid nad, "kas sina oled see, keda kutsutakse...?" ja nad ütlesid aunimetuse, mis mehele oli aastaid tagasi tema tarkuse pärast antud.

Vanamees mõtles esiotsa eitada, kuid taipas siis, et käskjalad teadsid juba jõekaldast alla ronides, kes ta on. See küsimus oli paljas formaalsus. See kõik oli talle läbi-lõhki tuttav - need tühjad kenitlevad sõnad, mis rääsunud võina libisesid nende keeltelt.

Ohates ajas ta end aeglaselt püsti ja pöördus tulijate poole: "Jah," vastas ta, "mina olen see vääritutest väärituim." Ta tundis selle mängu reegleid.

Kaks siidkuubedes käskjalga vaatasid teineteisele otsa. On see tõesti too suur tark, kelle järele valitseja oli saatnud? Ta näeb ju välja nagu närudes kalur! Ometi oli ta otsekoheses ja läbitungivas pilgus midagi, mis neid hetkeks paigale sundis, tundus nagu oleks päike pilve tagant välja tulnud. Siis oli see korraga kadunud sama järsku, kui oli ilmunud, ja nende ees seisis laisalt nina urgitsev vanamees. "Meid saatis selle provintsi suur valitseja, kes kutsub sind oma lossi, et ta võiks alandlikult sinu ette langeda ja paluda, et sa pisukest osa oma suurest tarkusest tema alandlike kodakondsetega jagaksid."

Milline plära! Vanamees teadis hästi, mis siis juhtub, kui ta laseb end lossi viia - tundide viisi lipitsemist ja teeseldud tagasihoidlikkust, millele järgneb päevi kestev vaimne vangipõli, vaieldes juhmi ülikuga, kel polnud peas ühtegi originaalset mõtet. Lisaks peab ta tegemist tegema mingite teiste end üliku juures sisse seadnud "tarkadega", kes tema juuresolekul filosoofilisi vaidlusi peaksid.

Terve elu oli ta pidanud kokku puutuma nende suureliste ja paljusõnaliste konfutsiaanidega, kes ajasid segi kombelisuse ja tarkuse, kohuse ja Tao, enesetähtsustamise ja tõelise vaimse vabaduse. Enam ei tahtnud ta nendega tegemist teha.

Veelgi hullemad olid loogikud. Kuidas neile meeldis hämada ja hämmastada oma lõppematu sõnadevooluga - kuid neil sõnadel ei olnud hinge ega tõelist energiat, need ähmastasid mõtteid ja toimisid narkootiliselt, hüpnotiseerivalt ning nüristasid, nii et kadus võime märgata tõelist Taod. Lõputuid tunde oli ta kulutanud, veendes neid laskma lahti oma väärtuslikest mõtetest ja arvamustest ning avama end kõikehõlmava ja igavese Tao lihtsale ja ilustamata tõele!

Ei, rohkem ta seda taluda ei kavatse. Tuleb leida viis, kuias neist lahti saada, nii et nende suur valitseja raevu ei sattuks. Korraga tuli tal mõte: "Kas teil on lossis rituaalse kilpkonna kilp?"

Käskjalad ei teadnud, mida vastata. See vanamees oli veidi segane. Nad olid arvanud, et ta hüppab rõõmust, kui lossi pääseb. Lõppude lõpuks tasutakse ju talle tema vaev heldelt ning ta saab selga palju paremad riided kui need praegused vanad kaltsud, pealegi sattuks ta hoopis jõukamasse miljöösse kui see sääserohke mudane jõekallas.

"Jah," vastas lõpuks üks käskjalgadest, "seal on suur iidne kilpkonnakilp, mida, nagu sa, suur tark, kindlasti tead, kasutatakse kindlatel aegadel ennustamiseks."

Vanamees kujutles hiilgavalt pidulikku ennustamistseremooniat: muistne kilpkonnakilp kantakse tähtsalt ja kangelt reas istuvate ülikute ja teenrite vahelt ennustussaali.

Rongkäigu saateks kõlab vana konfutsiaanide luilutav muusika, milles on vähem muusikat kui sääsepirinas, kuid mis see-eest ärritab hoopis rohkem. Siis tulevad lõputud kõned ja formaalsed auavaldused. Lõpuks järgneb kilpkonnakilbi tseremoniaalne kuumutamine, misjärel hakatakse tõlgendama selle pinnale ilmuvaid pragusid. Kas aasta tuleb valitseja ja ta valduste jaoks soodne või kehv? Preestrid ei ole lollid, nad pole nii rumalad, et teatada halbu sõnumeid, isegi kui nad neid kilpkonnakilbil näevad. Valitseja ei taha teada üleujutustest, paljusid talupoegi ootavast näljast, lihtrahvast sel aastal tabavatest haigustest ja taudidest. Selle asemel tahab ta kuulda, kui lahke ja tark, kui suur valitseja kui helde ja armastav isa ta on oma rahvale.

Ainuüksi mõte sellest tekitas vanamehes iiveldust ja ta oleks tahtnud valitseja käskjalgade siidiga kaetud jalgade ette oksendada.

"Öelge, mehed," jätkas ta, "mis te arvate? Ma näen, et te olete nutikad sellid. Kui kilpkonnal oleks olnud valida, kas saada tapetud, et tema kilpi sadu aastaid austataks, või siis, et ta rahule jäetaks ja lastaks tal sabaga mudas sonkida - mida ta teie arvates oleks eelistanud?"

Käskjalad vaatasid taas teineteisele otsa. Kas see oli mingi proovilepanek? Neile oli öeldud, et vanamees on natuke veidrik, mõnede meelest koguni hull. Igaks juhuks otsustasid nad vastusega viivitada. Lõpuks hingas üks käskjalg sügavalt sisse ja lausus aeglaselt: "Mulle tundub, et kui see kilpkonnast oleneks, siis tema muidugi eelistaks rahulejätmist, et ta võiks edasi sabaga mudas sonkida, nagu sa ütled."

"Ja just seda kavatsen minagi teha," ütles vanamees ja pööras neile selja, näidates ebaviisakalt oma mudast tagumikku. Ta keris oma õngenööri kokku ja kõmpis kaldast alla, üürates täiest kõrist vana rahvalaulu.

Käskjalad saatsid aeglaselt eemalduvat vanameest mõnda aega pilguga. Mida nad valitsejale ütlevad? Mis siin õieti toimus? Miks pagana päralt pidid nad kõige selle pärast siia tulema, laskma end sääskedele süüa ja üleni poriseks saama! Oma valitsejale nad igatahes ütlevad, et see vanamees pole minig tark, vaid lihtsalt nupust nikastanud. Lihtsalt üks hull mudase tagumikuga ätt.

Zhuang-zi

Solala Towler "Tao lood. Taolaste tarkus". 2008. Tallinn: Ilo. Lk 23-30.

Külaline

Rändav taolane

Aeglaselt vesipühvlil ratsutava vanamehe habet sasis läänekõrbest puhuv külm tuul. Tuul rebis mehe reisiürpi ja pani rõivaste all oleva keha külmast judisema. Vanamees mähkis ürbi tihedamini õlgade ümber, kuid sellest oli vähe abi. Aastaaeg oli reisimiseks ebasobiv, kuid polnud midagi parata. Pikatoimeline loom tammus aeglaselt kõnnumaa suunas. obusega saanuks edasi kiiremini, kuid see elajas oli rahulikum, astus mägedes kindlamini ja oli toidu suhtes vähenõudlik. Vanamees mõtles, et võib-olla on see pisut pahupidine edevus, mis ajendab teda reisima nii tagasihoidlikul ratsul - see oli kõik, mis kunagisest uhkest kuningliku raamatukogu hoidjast järel oli.

Mees, kelle nimi oli Lao Dan, oli jätnud maha oma elu ja ameti õukonnas ning oli teel läänes laiuva kõnnumaa suunas. Elu pealinnas oli muutunud üha väljakannatamatumaks. Tema hinnangul oli ühiskond tervikuna kildudeks lagunemas. Õukonnaintriigid tekitasid vastikust, alaline poliitiline manööverdamine pani pea valutama ja künism oli ilmunud isegi alamatesse klassidesse. Kaupmehi ja poepidajaid huvitas hoopis rohkem rahategemine kui korraliku töö või kauba pakkumine. Isegi tsivilisatsiooni alustalad, talupojad, näitasid üles rahulolematust ja nurisesid.

Kuhu Lao Dan ka ei vaadanud, kõikjal märkas ta ühiskonna upakile vajumist. Keegi ei tundnud enam Teed ja asjad näisid minevat üha halvemaks. Isegi ta õpilased olid küüniliseks muutunud ja neid huvitas rohkem omandada müstilist väge kui lihtslat õppida, kuidas elada igavese Teega kooskõlas. Nagu oleks sellest midagi vägevamat.

Erinevate osastisriigikeste piiridel tunglesid sõjaväed, valmis iga hetk üksteisele kõrri kargama. Enam polnud õilsameelseid rändrüütleid nagu minevikus, kes püüdsid saagiahnete ja tugevamate poolt nõrgematele põhjustatud kannatusi heaks teha. Enam ei järgitud muistseid sõjapidamisreegleid, kus võitlus peeti väejuhtide vahel ja välditi nõna mõttetut verevalamist. Nüüd korraldasid sõjaväed teineteise kallal massilisi veresaunu, lahingute käigus rüüstati vaeste talupoegade maid, verejanuliste sõdutite tõttu kaotasid nad oma viljasaagi, oma pojad ja isegi oma tütred.

Kokkuvõttes oli ülim aeg jätta maha see mädasoo, milleks ühiskond oli muutunud, ning minna kõnnumaale ja veeta oma päevi mõtiskledes Teest. Nii oligi ta jätnud maha oma õpilased ja ametikoha ning et ta naine oli juba aastaid varem sellest põrmlikust maailmast lahkunud, istus Lao Dan oma pikatoimelise pühvli selga ning rühkis aeglaselt koos ühe oma kõige usaldusväärsem ja lootustandvama õpilasega, kes tema qini kandis, loojuva päikese suunas.

Mida kaugemale nad pealinnast jõudisd, seda kergem oli Lao Dani lhingata ning meel, mida olid risustanud riigiameti lõputud pisiasjad, muutus selgeks. Pealinna raamatukogu hoidjana oli tal olnud suur võim ja veelgi suuremad kohutused. Keskriigi inimesed oli ammust ajast kõrgelt austanud kirjasõna püha jõudu ja kuna Lao Dan juhatas kuninglikku rammatukogu, oli see ülitähtis amet. Või vähemalt oli esialgu nõnda tundunud.

Kuid tal sai õukonna elust villand, sest ta oli kuningriigis pikkade aastate jooksul näinud, kuidas õpetatuna tunduvad mehed oma mõistust lubjastavad, korrates mõttetult varem elanute kirjatöid, söandamata kunagi välja tulla algupärase mõtte või arvamusega, kartes sellega õukonna kirjatarkadega pahuksisse sattuda. Ta igatses hingata mäestikuõhku, tunda, kuidas nende kõrgete paikade peen energia, de, ta keha täidab. Ta igatses istuda meeste ja naiste seltsis, kes ei kartnud öelda, mida mõtlevad, ega kartnud sügavalt enese seest otsida tõde, teadmist, sõnul väljendamatu ja absoluutse Tee kogemust.

Nõnda siis oligi ta kergelt rohekarvalise pühvli selga roninud, õpilaste ja väheste sõpradega hüvasti jätnud ning sellele aeglasele ja kohmakale teekonnale asunud, tundes end üle paljude aastate vabamana kui eales varem.

Muidugi juhtus ta linnadesse, kus teda teati, nig sealsed - suurustlevad, varakad ja madalad - inimesed püüdsid üksteise võidu teda võõtustada ja tale auavaldusi pakkuda, arvates et tal on veel pealinnas võimu ja sidemeid. Tihtipeale, iseärani kui õpilane oli tekonnal näljast ja külmast otsa jäänud, lasi ta neil oma kujutlustesse uskuda ja teemistusvalmitel võõrustajatel neid veini ja toiduga kostitada. Hoolikalt hoidus ta midagi lubamast, kuid nende silmis nägi ta ahnust, kui nad tema kõrvale istusid ja temalt õpetust palusid, jättes samas tema tõesõnad tähele panemata.

"Tühjendage oma meel ja täitke oma kõht," ütles ta neile. Mõistmata tema sõnu, kordasid need: "Jaa-jaa, võtke veel meie tagasihoidlikku ja viletsat toitu. Täitke kõht meie vääritute roogadega," ja kandsid talle ette kuldvaagnaid.

Nüüd oli ta viimaks kõik riigi linnad ja asulad seljataha jätnud, lähenedes kõnnumaale, kus ta kavatsses oma viimased elupäevad veeta rahus ja vaikuses, vaikses ühenduses Taoga. Üks viimane tõke oli veel ületada, viimane ülesanne lahendada.

Päeva lõpul jõudis ta riigi kaugeimasse väravasse. Aeglaselt ja kangelt ronis ta pühvli seljast ja läks väravavalvuri juurde, kes tuli oma tillukesest hütist välja teda tervitama. Yinxi oli ta kauaaegne sõber ja õpilane ja peaaegu sama vana kui Lao Dan ise.

"Õpetaja Lao", rõõmustas valvur lähenedes, kortsuline nägu laial naerul. "Missugune rõõm, et mind külastad . Oled sa pealinnast puhkusele tulnud?"

"Ei," vastas Lao Dan, "selle kõigega on nüüd lõpp. Olen teel sinnapoole," ja ta osutas tohutule kõrbele mäekuru taga.

Yinxi kortsutas kulmu. "See on väga raske, sa võid koguni hukkuda."

"Pole tähtis," vastas Lao Dan. "Mul on käes aeg jätta endine elu ja näha, mis on Taol veel minu jaoks varuks."

Pärast lihtsat ja maitsvat einet istus Lao Dan koos sõbraga tule ääres ja nad kuulasid öö hääli.

"Õpetaja Lao," alustas Yinxi, "kui sa tõesti lähed, et mitte enam naasta, palun ma sind midagi oma õpilaste jaoks kirja panna, et neil eelseisvatel rasketel aegadel oleks veidigi sinu tarkust toeks."

"Karda, et kui nad ei kuulanud mind siis, kui ma nendega rääkisin, ei võta nad ka paljaid paberilepandud sõnu kuulda," vastas Lao Dan.

Lao Dani õpilane istus pimeduse varjus ega öelnud midagi. Ta oli juba kõik ära kulutanud, paludes õpetajalt õpetuste kirjapanemist. Seepärast oligi ta otsustanud õukonna hõlbuelust lahti öelda ja tulla koos õpetajaga siia kõnnumaa teadmatusse ning jäda tema juurde nii kauaks kui võimalik.

"Kui asjad on tõesti nii halvad, nagu sa räägid, siis oleks väga vaja, et jätaksid meile endast maha mingigi õpetuse," käis Yinxi peale.

"Mulle ei meeldi midagi kirja panna," vastas Lao Dan üles tõustes ja end sirutades. "Mulle tundub, et Tee määratut olemust pole võimalik lihtsate sõnadega edasi anda, ükskõik kui targad või peened need ka poleks. Nüüd pean magama heitma, vana sõber. Lahkun hommikul niipea, kui valgeks läheb."

Enne voodisse heitmist istus Lao Dan veidi aega ja mõtles Yinxi öeldu üle järele. Ta tundis väikest süümepiina, et ta oma õpilased ja sõbrad pealinnas maha jättis. Võib-olla polekski halb mõte mõned read kirja panna. See aitaks tal endalgi oma mõtteid peas paremini sõnastada. Ta otsis välja kirjutustarbed ja hakkas tušši segama. Siis peatas ta järsku pintsli pika bambusliistaku kohal.

Kuidas suudaks ta Tee mõõtmatuse ja sügavuse sõnadesse panna? Kuidas suudaks ta mõne reaga väljendada kõike seda suurt ja ülevat, mida ta Taod otsides elu jooksul kogenud ja õppinud on? Hetkeks halvas see mõte teda täielikult. Kuigi sellest nukrast ja eksiteel olevast maailmast lahkumas, tundis ta, et peab nendele hirmu ja rumaluse koorma all ägavatele inimetele midagi jätma. Ta tundis, et kui vähegi võimalik, peab ta tegema kõik, mis suudab, et jääks maha väikegi märk sellest, et ta neist hoolib.

Ja tõmmates sügavalt hinge, läbi terve keha kuni jalakandadeni välja, tõstis ta pintsli bambusliistaku kohale ja hakkas kirjutama:

"Sõnades öeldud Tao ei ole igavene Tao. Nimetatud nimi pole igavene nimi."

Solala Towler "Tao lood. Taolaste tarkus". 2008. Tallinn: Ilo. Lk 184-191.

Külaline

Olen seda zen-budistliku mõistujuttu siin foorumis justkui kohanud juba, ilmselt Kuu kirjapanduna, aga nüüd ei leia seda enam kohe mitte. Aga lugu on hea, üks parimaid, mida lugenud olen, ja mis mind elus edasi viib:

Noor munk saabus kuulsa zeni õpetaja Joshu ette ja ütles: "Olen just saabunud kloostrisse. Palun, õpeta mind!" Joshu vastas: "Kas sa oled oma riisipudru ära söönud?" Munk vastas: "Jah, olen." Seepeale ütles Joshu: "Nüüd mine ja pese oma kauss puhtaks."

Külaline

Liblikas, olla või mitte olla

Õhus lendas liblikas ja tema tiibu paitas õrn tuuleiil. Liblikas lendles sinna-tänna, tundes mõnu oma sihitust hõljumisest ning soovides olla üks tuulega, mis tema tiibu hellitas ja teda kaasa kandis. Kuskile polnud kiiret.

Väikese liblika elu oli olnud lühike. Mõõtmatu igaviku oli ta veetnud tõugust nukuks saanuna - vaikselt ja liikumatult, oodates hetke, mil ta pääseb oma vanglast ning võib tiibu sirutades kõrgele õhku tõusta.

Ja nüüd ta lendabki, hõljub ringiratast, kohtab aeg-ajalt mõnda teist liblikat ning püüab ettevaatlikult hoiduda vaenlastest ja tugevamast tuuleiilist, mis võib ta õhukesi läbipaistvaid tiibu vigastada ja ta vuhinal maha paisata.

Aeg-ajalt tundus liblikale, justkui vilksataks kuskil mingi teine elu mingis teises vormis, mis näis olevat hoopis raskem ja kohmakam sellest elust siin. Enamasti ei pööranud liblikas neile ebamugavatele nägemustele tähelepanu ja lihtsalt elas oma liblikaelu mõtlemata, sihita, omamata muud eesmärki kui olla see, kes ta on - lendlev liblikas.

Nõnda jõudis päev õhtusse ning liblikas võttis suuna puule, kus ta pika pimeduseaja magades mööda saatis.

Ta lendas õrnalt hõljudes puu poole ja peatus äkki.

Mees lebas segaduses ja juhmina voodis, mõistmata, kus ta viibib. Õrn liblikaelu oli tundunud nii tõeline. Mees lebab eredas hommikuvalguses, kuuleb külast kostvaid hääli ja ärkab siis lõplikult. Ta kuuleb uste kriiksumist, kui inimesed majadest väljuvad. Ta kuuleb korraga lapsenuttu, koera haukumist, põllule suunduva härja raskeid samme, keda sunnib tagant unine peremees. Ta kuuleb, kuidas tuli tehakse üles, tekannud pannakse tulele ja riisipotid seatakse homikusöögiks valmis.

Ta lamab seal kaua, tõusmata, liigutamata, vaid tema kõht tõuseb ja vajub aeglaselt, kuni ta päeva alustamiseks jõudu kogub. Tema unenägu - kui see ikka oli unenägu - oli olnud nii ehtne, nii tõeline. Ta oli ju tegelikult tundnud end liblikana - ta oli tajunud tuuleõhku oma tiibadel, tundnud, kuidas ta kergena kui seemneke läbi õhu liugleb, ta mõtted olid olnud liblika mõtted.

Ometi on ta nüüd siin, tagasi oma kehas, tagasi põhjuse ja tagajärje maailmas. Kumb on tegelik ja kumb on uni - kas elu liblikana või elu inimesena, kelle juurde peagi pidid saabuma õpilased, kes teda oma lakkamatute küsimuste ja pärimistega päevavalguse kätte sunnivad tulema.

Kas võib olla nii, et praegune kogemus on pelk uni ja et teeglikult on ta too liblikas, kes elab lihtsat liblikaelu, vabana, mõõtmatu loomuliku Tao-maailma osana? Siis ta naeratas pimeduses. Tegelikult pole tähtsust, kas ta on inimene, kes näeb unes, et on liblikas, või ta on libikas, kes näeb unes, et on inimene. Ta teab, mida teab, ja teab, mida ei tea. See on aidanud tal oma inimese-elu pikki päevi ja öid taluda. Samamoodi on olemas tem liblika-elu teadmine ja kogemus, ehkki hetkel väljaspool vaatevälja.

Mees pahvatas naerma. Mis oleks, kui ma sellest oma õpilastele räägiksin, mõtles ta. Ta kujutles õpilaste nägusd, kui ta neile seletab, et pole kindel kas tema inimese-elu kogemus on tõelisem kui liblika-eluu kogemus.

Aeglaselt tõusis ta asemelt, ringutas käsi jsut nagu aeglaslt tiibu avav liblikas ning alustas päeva.

Solala Towler "Tao lood. Taolaste tarkus". 2008. Tallinn: Ilo. Lk 13-15.

Liitunud: 3 Okt 2008 Postitusi: 185

Noor munk saabus kuulsa zeni õpetaja Joshu ette ja ütles: "Olen just saabunud kloostrisse. Palun, õpeta mind!" Joshu vastas: "Kas sa oled oma riisipudru ära söönud?" Munk vastas: "Jah, olen." Seepeale ütles Joshu: "Nüüd mine ja pese oma kauss puhtaks."[/quote]

Edasi? Ma ei saa aru Laughing

Selgita palun.

Liitunud: 29 Veeb 2004 Postitusi: 446 Asukoht: Mustamäe

Julgen pakkuda, et Zeni üks mõte on võimalusest Virguda igapäevategevuses. Ilmselt siis kantud sellest, et nirvaana ja sansaara on mündi kaks poolt. Nirvaana on siin sansaaras, oskus on see ainult ära tunda. Aga mis minagi sellest tean Laughing

Külaline

Mina näen seda asja nii, et siin tahetakse eelkõige rõhutada lihtsust. Et noor õpilane on maha käinud pika tee kuulsa õpetaj juurde ja see ei õpeta selles mõttes noorele õpilasele põhimõtteliselt mitte midagi. "Nüüd mine ja pese oma kauss puhtaks..." Seda on noorele poisile ilmselt ka kodus korduvalt öeldud, aga samas... kui seda ütleb suur ja tark õpetaja ning kui õpilane on maha käinud pika tee, siis on see kohe midagi muud, suur tarkus kohe. Minu meelest tahab Joshu õpetada, et kõik on nii lihtne, pole vaja mingeid keerulisi rituaale ega ma ei tea mis kuradi imevigureid (nt mingite ringide mahajoonistamist vms). Lihtsus on see võlusõna siinkohal, minu meelest.

Muidugi võib olla ka nii, nagu Kuu ütles, et nirvaana on sansaara ja sansaara on nirvaana (mida nad ka on). Niisamuti nagu yin on tegelikult hoopis yang ning yang on tegelikult yin... Rolling Eyes

Mul oligi just plaanis teha siia uus alateema "Tao tarkus", kus ma vehiksin maha ühest nõuka-aegsest ajalehest pärit suurepärast tao tarkuse edasiandmist. Ehk saab siis selgemaks...

Külaline

"Mis see's nüüd oli?" küsis Uskmatu.
"Ühe Läänemaise Taoisti tarkusesõnad," vastasin talle.
"Kõlab rohkem lõiguna "Karupoeg Puhhist"," lausus tema.
"Just see ta ongi," vastasin mina.
"Mhm... Ja mis peaks sel olema pistmist taoismiga?" vangutas tema pead.
"Oo, üsnagi palju," vastasin.
"No kuule, ära räägi rumalusi," ägestus ta seepeale.
"Millest see raamat siis sinu arust räägib?" küsisin vastu.
"Ühest töntsakast karupojast, kes pänderdab ringi, esitab rumalaid küsimusi, jorutab mingeid laulukesi, satub ühest seiklusest teise, ilma et ta neist midagi kasulikku õpiks, ja on ikka niisama lihtsameelselt õnnelik nagu ennegi. Vaat sellest räägib see raamat," lõpetas tema.
"See on ju üks ja seesama," vastasin talle.

B. Hohh "Puhh ja Tao"

Külaline

"Me tulime sulle neljapäevaks palju õnne soovima," teatas Puhh, kui oli paar korda uruaugust sisse-välja käinud, et kindlaks teha, kas ta ikka välja tagasi pääseb.

"Mh, mis selle neljapäevaga siis lahti on?" küsis Jänes, ja kui Puhh talle loo ära seletas ning Jänes, kelle elu koosnes üksnes Väga Tähtsatest Asjadest, kostis: "Äh, ja mina arvasin, et tulite ikka asja pärast," võtsid nad natukeseks ajaks istet... Varsti aga tõttasid nad jälle edasi. Seekord puhus tuul tagant, nii et nüüd polnud neil enam vaja karjuda.

"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.

"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."

"Ja mõistust on tal kah."

"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."

Tükk aega vaikisid mõlemad.

"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.

B. Hoff "Puhh ja Tao"

Külaline

Elas kord kaunis nunn nimega Utpala. Üks mees armus temasse sügavalt ja hakkas tal igal pool kannul käima. Nunn tundis end seetõttu ebamugavalt ja püüdis mehest eemale hoida, too aga ei jätnud järele. Viimaks ühel päeval astus Utpala mehe suureks ehmatuseks talle vastu ja nõudis selgitust. Pooleleldi kokutades pahvatas mees, et ta jumaldab naise silmi. Kõhklemata torkas naine oma silmad välja ja andis mehele. See vapustus pani mehe mõistma, kui kerge on lasta end kokkupandud osadest kaasa haarata ja neisse klammerduda. Kui ta oma vapustusest ja õudustundest oli üle saanud, sai temast Utpala õpilane.

"Mis teeb budistist budisti" Dzongsar Jamyang Khyentse, lk 73.

Liitunud: 29 Veeb 2004 Postitusi: 446 Asukoht: Mustamäe

Puhh kirjutas:

Elas kord kaunis nunn nimega Utpala. Üks mees armus temasse sügavalt ja hakkas tal igal pool kannul käima. Nunn tundis end seetõttu ebamugavalt ja püüdis mehest eemale hoida, too aga ei jätnud järele. Viimaks ühel päeval astus Utpala mehe suureks ehmatuseks talle vastu ja nõudis selgitust. Pooleleldi kokutades pahvatas mees, et ta jumaldab naise silmi. Kõhklemata torkas naine oma silmad välja ja andis mehele. See vapustus pani mehe mõistma, kui kerge on lasta end kokkupandud osadest kaasa haarata ja neisse klammerduda. Kui ta oma vapustusest ja õudustundest oli üle saanud, sai temast Utpala õpilane.

"Mis teeb budistist budisti" Dzongsar Jamyang Khyentse, lk 73.

Tao lugu ?

Külaline

Nüüd oli tuul jälle vastu ja Notsu kõrvad lipendasid taga nagu lipud, kui ta seal niiviisi edasi trügis. Ja talle näis, et kulus kohe päris mitu tundi, enne kui ta nendega viimaks Saja Aakri Metsa varju jõudis ja nad jälle endist viisi kikki sai tõsta, et - mitte just ilma ärevuseta - puulatvades möllavat tormimühinat kuulata.

"Mis siis saab, Puhh, kui äkki mõni puu ümber kukub, kui me parajasti selle all oleme?"

"Aga äkki ei kuku?" vastas Puhh pärast hoolikat mõtlemist.

B. Hoff. "Notsu ja te"

Ideaalne Wink

Liitunud: 7 Nov 2008 Postitusi: 334

Tsiteerin::

...Kas majandus kokku ei kuku ,kui niipalju raha sõjandusele kulutame?
..Aga äkki ei kuku?