Valgustunud

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

Lihtsalt mõned lingid neile, kes huvituvad
http://www.satsang.nl/linkseng.html
http://www.ahalmaas.com/Extracts/lnj1_intimacy.html

Kellega ja kus on võimalik kohtuda (kõige kindlam on muidugi igaühe kodukalt vaadata)
http://www.satsangteachers.com/

Vene keelt valdajaile
http://www.ponimanie.net/

Väga suur rõõm on sellest, et seda on juhtunud ja juhtub juba nii paljudega...

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

HELENDAVA ÖÖ TEEKOND
A.H.Almaas
The trees are silent,
The mountain is still, and
The man is gone.

Esimene peatükk
Intiimsus

Hilisõhtu, just tagasi saabudes oma ametiruumist pärast täispikka päeva sündmusterohkeid õppetunde üliõpilastega. Meeldivalt väsinuna heidan voodisse. Võin tunda üksteise järel ärakoorumas õpilastelt võetud psüühilisi kihte. Iga kihi koorudes avab see oma sisu- emotsioonid, mõtted, kujutised, füüsilised pinged. See protsess jätab mu enda selgema ja kergemana. Kergus avaneb veelgi, paljastab avaruse. Teadvus manifesteerub tühja, läbipaistva ruumina, kerge ja puhas.

Selles avaruses ilmuvad minu enda mõtted ja tunded: mõtete ja õhkõrnade tunnete konstellatsioon, mis kõik puudutavad kujundeid ja muljeid minu identiteedi kohta, selle kohta, kes ma olen. See psüühiline kobar- justkui pilv meele avaruses- annab mulle tuttava identiteeditunde, tunde, mis sõltub täielikult minu möödunud kogemuste mälestustest. Keskendudes kobara totaalsusele, selle suhtes seesmist positsiooni võtmata, jõuan äratundmisele, et tegu on mentaalse nähtusega. Seda nähes saan selgesti tajutavalt teadlikuks, et see on väljaspool mind. Äratundmis-tunne: „see ei ole mina“.

Tähelepanu fookus nihkub spontaanselt. Psüühiline kobar hajub õrnalt olematuks, peaaegu märkamatult, hajudes aeglaselt nagu pilv. Kui see on läinud, jääb järele lihtsus, selge ja lihtne enesepeegelduseta olemasolu tunne. Ei ole mingeid mõtteid kogetavast, ei tundeid selle kohta, ainult kohalolu lihtsus. Selgus, avarus, tüünus ja kirkus tekitavad terava pilvitu taeva tunde ümber lumise mäetipu.

Päike on loojumas ja aknad avatud itta, nii et magamistuba on mõneti hämar. Päike valgustab osa mäekülge samas kui ülejäänut jahutab tasakaalukalt õrn laienev vari. Potililled õues näivad erksad, rohelised lehed säravad. Kirkus läbistab kõike- lillepotte, puid, kaugeid pilvi, sügavsinist taevast. Kõik on tuulest või mõttest häirimatu, rikkumatu, puhas.

Roheline rohi,
sidrunid puus,
tohutu sinine taevas.

Ruumi kirkusesse tekib muretu ja rõõmus küsimus: “Ja mis on mina?“ Mälust ei kerki midagi äratuntavat. Ma kogen ennast ilma ise-tundeta kui olemasolu lihtsust, mis nüüd on märkamise lihtsus, pelk tunnistamine. Pole seesmist kahekõnet ega kommentaari sellele, mida tajutakse. On tajumine, kuid ei ole tajujat, on teadlikkus, kuid pole teadlikkuse vaatlejat. Ilma enesepeegelduseta on olemasolu lihtsus vaid märkamise lihtsus. Olen märkajaks kõigele nägemisulatuses toimuvale ilma seesmise märkajata. Märkaja pole midagi muud kui märkamine. Ainus tuttavatest kogemustest säilinud asi on märkamise asukoht, mis näib olevat määratletud keha asukohaga. Keha on lõdvestunud ja selge. Tunne kehast on pigemini valevus kui tundmus, märgatud kui osa keskkonnast.

Aeg ei näi mööduvat; see on lõppenud. Kui psüühiline konstellatsioon, mis andis mulle iseenda identiteeditunde lõpeb, on kadunud ka aja möödumine. Olemasolu lihtsuses aeg ei möödu, sest aja möödumise tunne on vaid tuttava identiteeditunde jätkuvus.

Olemasolu lihtsus- kui see on täielik- on ajatu. Ajatus tähendab olla täielikult olemasolu lihtsus. Ajatus ei ole idee, mõte peas, meeles. See on Olemise olemasolu kogemise täius, puhas ja esmane, enne mõtet või enesepeegeldust .

Mõni päev hiljem...

Hommikul ärgates leidsin, et kogu mu tähelepanu on pööratud valule südames. Valu on soe ja nukker. On tunne nagu oleks süda haavatud lihani. Valu viib näriva tundeni mobiuses- õrna keskusesse rinnakus. Närimine on valulik; see on füüsiliselt ebameeldiv, aga ka emotsionaalselt raske. Frustreeriv tunne on kinnistunud rindkere alaossa muutudes söövitavaks tajumuseks. Tunnen seda kõike segamini valu ja kurbusega.

Süvenen valusse, kurbusesse ja füüsilisse kokkutõmbesse. Kõike teadlikkuses hoides tunnen samal ajal intiimselt kõiki kogetava elamuse nüansse. Vaatlev teadlikkus haarab sooja lahkusega oma embusse kogemuse sisu, uudishimuga, kuid mitte teades midagi valust, vaid huviga seda uurida. Näriv tundmus reageerib motiivitule uurimisele ja pehmeneb mobiuse keskuse lõõgastudes, paljastades kurbuse ootamatu elemendi- üksilduse. Valu osutub üksildasena tundmise valuks. Üksildustunne niisutab kurbust veelgi rohkemate pisaratega ning valu paisub kurbuse aluspõhjaks olevaks tühjuseks. Nüüd on see sügav, nukker üksildus.

Kuid miks, miks tunnen ma end üksildasena?

Selleks ei näi olevat vähimatki põhjust. Olen ikka veel voodis, mu naine Marie lebab magades mu kõrval. Tunnen oma kiindumust ta vastu, kuid see ei puuduta nukrat üksildust. Üksildus kestab ehkki ma pole üksinda.

Tõusen, lähen vannituppa pesema, üksildus järgneb mulle täites vannitoa ruumi oma pisarates kurbusega. Küsimus on veel elus kui ajan habet: mis paneb mind üksildust tundma? Ja nüüd tuletab mälu mulle meelde mõne päeva tagust kogemust, seda olemas olemise ja märkamise lihtsust. Selle üle mõlgutades aiman vaistlikult, et lihtsa olemasolemise kogemuse ja üksildustunde vahel peitub seos. Mu uudishimu kasvab, tukslev tunne otsaesisel hakkab särama.

Tukslev tunne otsaesisel ilmutab end teemantselge ja värvika olemasoluna. Mida kirglikum on loomulik uudishimulik vaatlus üksilduse suhtes, seda elavamaks ja säravamaks muutub see olemasolu, ilmutades avara ja aruka selguse. Otsaesise keskmes tunnen ära mitmekesise, sädeleva olemasolu kui eristusvõimelise intelligentsuse, tõelise nous'e /teadmine, aru/, mis ilmneb teadvuse intensiivistumise kohaloluna avalikustamaks kogemuse tähendust. Uurimise intensiivistumine langeb ühte eristava intelligentsuse suurema ja veelgi kindlama kohaloluna, paljastades tema delikaatse täpsuse peene tunde.

Kogemus on nüüd kurbuse, üksilduse ja tühjuse väli ühildatuna mälestusega olemasolu lihtsusest, tervenisti avatud nous'e kiirgavalt elavale kohalolule. Arusaamised hakkavad sädelevast teadvusest väljapoole kiirgama. Tajumuslikult /perceptually/ ilmneb nous'e toimimine kui mitmevärviline sädelev kiirgus; tundmuslikult /affectively/ on see õrnatundeline ja meeldiv laiuv selgus; teadmuslikult /cognitively/ on see arusaamise spontaanne tõus.
Mõistmine avaneb: lihtsuse tunne olemasolemise kogemises leiab Olemise kohaloluna minu enda, totaalse ja puhtana, ilma mõtete või tunneteta selle kohta. Lihtsus seepärast, et järele jääb ainult olemasolu puhtus, mäluta ja meeleta. See meele puudumine kohalolemise täiuses on võrdne kõige selle puudumisega, mis leidub meeles.
Viimaste päevade kogemises nägin, kuidas meel loob ja kannab tuttavlikku iseenda identiteeditunnet, mida ta teostab läbi mälu ja enesepeegelduse. Mida ma tookord ei näinud, kuid oli kogemuses endastmõistetav, oli see, et meel kannab tunnet ka teistest- teisest isikust- jällegi kasutades mälu.

Siinkohal meenub mulle psühholoogide objektisuhte arusaam: iseenda tunne areneb ühenduses tundega teistest, esmalt ema ja seejärel ülajäänute põhjal. Mõistmine on selles, et tuttavlik identiteeditunne areneb varajasest east peale objektisuhete välja sees, alati teise isiku suhtes. See iseenda tunne muutub tunnetatud pidevuseks läbi mälestuste iseenda kogemustest, mis liituvad psüühikas kindlaks struktuuriks. Seepärast sisaldab ka see psüühiline struktuur mälestusi vastastikusest mõjust tähenduslike teistega.

Kui tundsin tuttavat identiteeditunnet kadumas, ei näinud ma, et see tähendab ka kõikide teistest tekkivate muljete kadumist. Teisisõnu, ühes meele aktiivsuse lõppemisega kadusid kõik omandatud mälestustest olenevad tunded. See mõistmine näitas mulle, et tuttavlik identiteeditunne sisaldab alati- otseselt või järelduvalt- tunnet teistest. Enda-tunne ujub omandatud suhete õhkkonnas.

See tavaliselt alaliselt kohalolev interpersonaalse maailma õhkkond lõpeb olemasolemise lihtsuse kogemuses, lastes olemasolul üksi olla. See olemasolu üksindustunne on tema lihtsus. Hiljuti olen ma seda kogenud kui lihtsust, kuid see kogemus näitas, et olen sellele alateadlikult reageerinud kui totaalsele üksindustundele.

Tühjuse tunne süveneb tumedaks sügavikuks ja üksildus kaob ainuliseks üksindusseisundiks, eksistentsiaalseks ja fundamentaalseks. Vihje nukrusele jääb, õhkõrna sooja tundena, täites süvenevat tühjust. Tukslev kohalolu otsaees särab taas eredalt; seekord paistab heledamalt tema teistest elavatest värvidest smaragdroheline. Kurbus teeb nähtavaks seosed üksinduse seisundiga: ajad lapsepõlves, mil mind oli üksi jäetud. Meele tühjuses heljusid mälestused kurvast ja üksildasest, üksinda jäetud, mõnikord unustatud lapsest.

Äratundmine, et üksildustunde allikaks on minu samastumine mineviku valuliku üksildusega üheaegselt kohalolu üksinduse seisundiga praeguses hetkes, vabastab kurbuse, lubab sel aurustuda, jättes tunde läbipaistvast sügavusest tumeda sügavikuni, ruumika sügavuse. Tunne keskendub rinnas, justkui oleks see piirkond saanud kehtetuks kõigele, välja arvatud veidralt sügavana tuntav õrn kergus. Tunne rinnas, uurimine, mil pole eesmärki meeles- ma ei leia tahkuse tunnet. Rind tundub tühjana, ent kummaliselt vaikne, rahulik ja tasane. Tunnen ära seisundi kui helendava tumeda avaruse, mis on tüünuse ja ruumi liit. Selles on veatu, sädelev tühjus, kuid sel tühjusel on sügavuse tunne. Sügavus näib olevat ruumi tumeduse tunnetatud aspekt. See on nagu läbinähtav, läbituntav, tähtedetu sügav ruum.

Sügavusel, ja niisamuti tühjusel, on pehme tekstuur, kaunis mahedus. Selles on mugavuse, turvalisuse ja muretu usalduse tunne, justkui mõõtmatu galaktikatevaheline ruum oleks müstiliselt lahti hargnenud õrnaks ja armastavaks keskkonnaks. See pole külm ega neutraalne ruum, vaid ruum, mis tundub täpselt sellena, mida inimhing on kestvalt igatsenud- ema rindade soojus, õrna sameti pehmus, tasane särav õndsus ja lõputu lahkus.

Minu rind on muutunud avauseks lõpmatult sügavasse ja tumedasse ruumi, mis tundub selge ja tühjana kõikidest kõrvalistest asjadest. Niisamuti on läbipaistvast tühjusest lahutamatu armastus enda kohalolek. Nüüd võin ma tunda armastuse nauditavat magusust oma keelel ja läbi kogu rinnaõõnsuse.

Söögituppa siirdudes tundsin end lahutamatuna selle armastava ruumi totaalsest vaikusest. Meel on vaikne ja rahulik, keha lõdvestunud ja tema liigutused kerged. Kui hakkasin Mariega hommikust sööma ümbritses meid magus vaikus. Rääkisime päeva praktilistest asjadest, kuid nüüd hakkasin ära tundma armastava tühjuse veel üht mõõdet.
Alguses näis see olevat seotud meie kerge ja lihtsa jutuajamisega, kus rahumeelne magusus ilmutab end meievahelise õrna kontakti, vaevu hoomatava intiimsusena. Mulle meeldib vaevutajutav intiimsus ning teadlikkus koondub õrnalt tema peenele tundele. On kergus ja sügavus, avarus ja pehmus, selgus ja magusus. Intiimsusetunne ei ole uus mu kogemuses. Siiski adun aegamisi, et ma tunnen intiimsust mitte ainult Mariega, vaid ka toidu, laudlina, toolide ja isegi seintega. Tunnen lähedust kõigega, millest ma teadlik olen, õrna, vaikse ja pingevaba avatuse õhkkonnas. Kõigel näib nüüd olevat see pehmuse ja kontaktsuse omadus. Täpsemalt näib kõik ujuvat selles intiimses avaruses, nagu kõik jagaks iseennast totaalse helduse ja täieliku avatusega.

Intiimsus avaldab end selle tumeda sisemise ruumi seesmise omadusena. Lähedus ei tähenda ainult minu lähedust teise isiku või keskkonnaga, see ei tähenda subjekti intiimset suhtumist objekti. Rinnaõõnsus on täidetud intiimsuse essentsiga, delikaatsest armuküllasusest lahutamatu tume avarus.
Sel hetkel manifesteerub kalliskivi-sarnane nous otsaesisel enamasti musta kiirgusena, samaulatuslik delikaatselt mitmetahulise, siidpehme, voolava energia aistinguga.

Mida enam ma tunnen, et lähedus on avara teadvuse omadus, seda selgemini tean: sametine avatus, sügav ruumikus, delikaatne pehmus, magus vaikus. Rinnast on saanud sissepääs filigraanselt südamlikku öötaevasse. Kõik see destilleerib end millekski unikaalseks ja üleni inimlikuks- läheduseks. Nagu oleks ruum rafineeritud teadvus intiimses kontaktis omaenda olemusega oma ruumikuse igas punktis. Ja see täielik avatus ja kontakt saab läheduseks kõigega, täielikult sõltumatuna meelest ja mälust.

Ei ole üksildust ega üksinduse tunnet. Olemise lihtsus on mind sisse juhatanud, läbi üksinduse ukse oma sisemisse lähedusse.

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

Ingliskeelne originaal:
http://endless-satsang.com/beyond-no-self-online.htm

TEISEL POOL MITTE-MINA
Nirmala

Vaimne teekond on eemaldumine liigsamastumisest keha ja meelega taasavastamaks meie tõelist olemust kui lõpmatut Olemist ning see tähendab kahte erinevat liikumist. Esimene on keha ja meelega samastumisest loobumine. Kuna samastumine on lihtsalt mõtteliikumine, siis samastumisest loobumine tähendab vaid liikumist mõtetest eemale. Ego-samastumine, mida me enamuse ajast kogeme, on „mina“, „mind“ ja „minu“ kohta käivate mõtete kordamise tulemus. See ongi kõik, mis ta on, kuid neid mõtteid mõeldes sisaldub neis iseenda-tunne. Ja kuna enamus meie iseenese poole pöördumise mõtteid käivad meie keha, meie mõtete, meie tunnete ja meie soovide kohta, sisaldub iseenda-tunne harilikult kehas ja meeles (mõistuses).

Ego mõttevormiga lahti-samastumine juhtub alati kui seame sügava kahtluse alla meie enamikes mõtetes esineva eelduse, et oleme see keha ja see meel. Uurimine, kasutades küsimust „Kes ma olen?“, nõrgendab loomulikult oletust, et mina olen keha ja meel. Tegelikult lõdvendab igasugune mõtete ja oletuste kahtluse alla seadmine meie liigsamastumist mõttega, sest suur osa mõtteist ei olegi ju eriti tõesed. Samastumist nõrgendavad ka mõttevabad kogemused, sest mõtete puudumisel ei ole ka samastumist. Me kogeme seda kõik, kui süveneme millegi tegemisse niivõrd, et „unustame end“ täielikult.

Alternatiiviks on tajuda vahetult mõtetest teadlikku olemasolu- seegi vabastab mõtetega samastumise tendentsist.

Teine vaimse teekonna liikumine seisneb selles, et taibata või ära tunda meie tõeline olemus kui olemasolu (kohalolu) ehk piiritu tühi teadlikkus. On imeline üllatus avastada, et kõik see, mis elus tegelikult loeb- kaasa arvatud rahu, rõõm ja armastus- on leitav sellest tühjast teadlikkusest. Too tühjus on kirjeldamatut täis ja külluslik. Temas on intelligentsus ja tugevus ja kaastunne. Mil iganes me kogeme Olemise sügavamaid omadusi nagu selgus, rahu, arusaamine, väärtustamine, õnn või armastus- see tuleb sellest avarast olemasolust.

Üllatav asi on see, et samas kui need kaks liikumist võivad toimuda üheaegselt, võivad nad toimuda ka üksteisest eraldi. Kui see juhtub, ei ole liikumine ego-samastumisest meie tõelisse olemusse täielik. Näiteks võid sa sügavalt kahelda omaenda mõtetes (mõtete reaalsuses) kuni sa nende võltsoletused läbi näed. Liigsamastumine, mis on põhjustatud lakkamatust mõtlemisest „mina ja minu ja minu keha ja minu probleemide“ üle, ei suuda jääda ellu nende lähemal vaatlemisel. Võib olla on shokeeriv näha kui täielikult me peame enesestmõistetavaks, et mina olen see keha ja mina olen see meel ning isegi veel shokeerivam ja vabastavam on avastada, et see on ainult mõte, ja et see pole tõsi. Samastumine pole tõesti midagi muud kui ainult mõte. Sinu ja sinu keha ja sinu meele vahel ei ole tegelikku samaväärsust. Sina oled see, kes kogeb keha ja meelt, aga sa ei sisaldu neis.

Ehkki see on sügav arusaamine ning tohutu vabanemine (kui ma pole oma keha, siis ei ole need minu valud ja kannatused; kui ma pole oma meel, siis ei ole need minu probleemid), toob see iseenesest vaid avalikuks võltsoletused. See ei too nähtavale aluseks olevat tõde. Ja kuna sinu olemuse alustõde on rohkem südamekeskne kogemus, võib juhtuda, et lahustad ego oma tõelist olemust siiski puudutamata. Teatavas mõttes võid sa üles ärgata küll oma meeles, kuid mitte oma südames.
Kui see juhtub, on seal nii vabanemine kõigest keha ja meelega liigsamastumisest põhjustatud südamevalust kui ka sageli sügav tähendusetuse tunne. Kui „mind“ pole olemas, siis milles üldse mõte on? Enam pole oluline, mida fiktiivne „mina“ teeb või mis talle juhtub. Tegelikult ei loe enam üldse miski, sest nii ilmselgelt on kõik illusioon.

Kui otsijad on juhitud või lihtsalt leidnud oma tee sügavasse mitte-mina kogemusse, võib neil kujuneda uus subtiilsem usk, et „mina“ puudumine ongi kõik. „Ma pole oma keha, ma pole oma meel, mind pole olemas“- seda nähakse lõpliku järeldusena. Puhtalt loogilisest vaatenurgast polegi ju enamat öelda, sest pole kedagi, kes ütleks ega kedagi, kes kuuleks! Ning ehkki need järeldused on tõesed, ei ole see kogu tõde.
Kogu mõttetegevuse all peitub Olemise mitte-mõisteline (non-conceptual) reaalsus, meie tõeline olemus. Kontseptsiooni „õun“ aluseks olevas tões võid sa kogeda reaalsust- magusat punast puuviljatükikest. Meie tõelise olemuse puhul on see siiski veelgi subtiilsem, sest meie egoga võlts-samastumise all asuv reaalsus ei ole füüsiline. See on puhas, tühi, teadlik ruum, mis on täis olemasolemise õrna substantsi kõigis oma põhilistes vormides- rahu, rõõm, armastus, selgus, väärtustamine ja palju enamat.

Kuidas on võimalik, et tühi ruum on täis kõike, mis tegelikult loeb? Mõttemeel ei suuda seda täielikult haarata, sest olemasolu jääb väljapoole mõisteid ja isegi väljapoole omaenda vorme; ning ikkagi on see just see, mis sa oled. Võid seda kogeda subtiilsemate meeltega kui seda on füüsilised meeled ja mõistus. Saad seda „tunda“ olles see. Sa lihtsalt oled see täis-tühi olemasolu.

See on see teine olemuse tuuma, olemasolu ja Olemise täiuse äratundmise liigutus, mis nurjab uskumuse, et kuna mind (kui ego) ei ole olemas, ei ole olemas mitte midagi ning kõik on illusioon. Andes keha ja meele suhtelisele elule tagasi südamest tuleva tähenduslikkuse- ja eesmärgitunde, on see sügavama reaalsuse ime ja ilu puhas väljendus, mitte rahulolu oma ideega iseendast. Seeasemel, et elada elu teenides ego tahtmisi ja vajadusi, võid sa leida end täitmas inimelu sügavaimat eesmärki- teenida ja väljendada vabadust, rõõmu, ilu, rahu ja armastust. Mitte-mina äratundmine võib lõppeda igava ja elutuna, aga kui süda avaneb täielikult tõelise Mina suuremale tõele, on elu kõike muud kui igav ja elutu.

On väärt mainimist, et võib juhtuda ka vastupidist: su teadlikkus võib igal ajal liikuda vahetult puhtasse olemasolusse ja olla täidetud tõelise olemuse piiramatu headuse tundega. Iga tõelise olemuse kogemus lõdvendab mingil määral samastumist egoga (mis on piiratud ettekujutus iseendast). Kuid tõelise olemuse kogemus iseenesest ei lahusta alati ego täielikult- kui kogedes suuremat aluseks olevat tõde ei lakata mõtlemast iseendast kui piiratud kehast ja meelest. Sügavama tõe vahetu kogemuse omamine ei võta veel ära sinu kaasasündinud samastumisvõimet. See ei tee sind mõttevõimetuks ning nii saad sa ikkagi tagasi pöörduda iseendast kui piiratud minast mõtlemise radadele, olgugi see nüüdseks oma tõelist olemust maitsnud piiratud mina.
Nii et kui keha ja meelega samastumise harjumus jätkub, osutub ego samastumisega seonduvate valeuskumuste lammutamine ikka veel vajalikuks. See on koht, kus tuleb küsitleda ja uurida valeuskumusi ja eeldusi meie keha ja meelega samastumisest ning koht, kus küsitleda ja uurida aluseks olevat reaalsust. Erinevus on selles, et uurimine tõelises olemuses ei tähenda puhtalt mentaalset tegevust. Kuna kohaolu olemus on õhkõrn, peab ka uurimine ise olema subtiilne ja puhtsüdamlik. Avastamaks seda, mis on kõige tõesemas tähenduses tõeliselt olemas, läheb tarvis subtiilsust, kannatlikkust, püsivust, julgust, õrnust, kaastunnet, uudishimu, ja lõppude lõpuks kõike, mis sul on! Meie tavapärane samastumine füüsilise reaalsuse ja puhtalt mentaalsete mõttevormidega kujundab meie tajumist niivõrd suuresti, et subtiilsematesse tajumõõtmetesse läbimurdmine osutub tõeliseks väljakutseks.

See aitab järgida uuringut tõelisesse olemusse nii südame kui ka kehaga. Uskumused ja tingitud mõttemustrid moonutavad meele vaatenurka sedavõrd kergesti, et kogemine allpool õlgu on tihtipeale otsesem ja avatum läbipääs kohaolusse. Mida sa koged just praegu oma õlgades? Oma südames? Oma kõhus? Mis on see ruum sinu käte ja jalgade ümber just praegu? Kas just praegu on energia voolamas sinu kehas? Sarnased küsimused juhivad sind viljakamasse uurimisretkesse, eriti kui küsid neid südamega ja mitte lihtsalt oma mõistusega.

On päästev arm, et see sügavam reaalsus on alati kohal. Mõnikord ta lihtsalt puudutab meid sügava kaotuse või ilu kaitsetul hetkel. Ja lõpuks- tõe eest ei saa põgeneda. Illusioonid tulevad ja lähevad, uskumused tulevad ja lähevad ning ometi- kõige aluseks olev olemasolu jääb.

Sõnades näib see ülemääragi lihtne. Lihtsalt lakka uskumast oma mõtteid ja tajumast oma olemist. Tegelikult see ongi lihtne, ehkki alati mitte kerge. Üheks väljakutseks on meie tavapärane samastumistunne. Tunne, et me oleme olemas või „mina olen“ on meie eksistentsi kaasasündinud. Me eksisteerimegi oma tõelise olemusena ning loomulikult me ka tunneme seda olemas olemist. Kui ka paljud kahtlevad selles, kes või mis nad on, siis enamus ei kahtle omaenda olemasolus. Tegelikult on nii eksistents kui identiteet meie tõelise olemuse aspektid.

Nii et isegi kui me viibime mõtete mentaalses maailmas on seal siiski olemas ka see aluseks olev identiteeditunne. Me tunneme ikkagi nagu oleksime me olemas. Seni, kuni oleme nii tugevalt sisse vajunud oma füüsilistesse kehadesse ja oma mõtetesse ning kuna meie tähelepanu seetõttu on suunatud enamasti neile, liigub meie identiteeditunne sageli meie kehasse ja meie mõtetesse, tunnetesse ja soovidesse. Hakkame ütlema „mina olen kurb“ seeasemel, et öelda „mina tunnen kurbust“. Räägime oma kogemusest nagu oleks see meie identiteet.

Iga kord, kui lisame midagi väitele „mina olen“- näiteks „ma olen hirmul“ või „mina olen linnuvaatleja“- liigub meie identiteet sellesse mõttesse. Mõttel iseenesest ei ole suurt jõudu või tähendust. See võib olla asjakohane ja kasulik aga tal ei ole eriti kauaaegset mõju. Enamus mõtteid möödub väga kiiresti, nii kiiresti, et me ei pruugi sageli meenutada öeldut isegi hetk tagasi toimunud vestluses.

Ja ometi mõte, mis algab sõnaga „mina“ või „mina olen“ või mõte, mis käib minu või minu omanduse või minu kogemuse kohta, kutsub esile tükikese sellest identiteeditundest. Näib justkui meie tõeline loomus või tõeline identiteet liiguks või prooviks end mahutada mõtte vormi ja tundesse. Lahustades või lammutades mõtted, millega end samastame, vabaneb meie põhiline identiteet oletusest nagu oleks see mingil moel kätketud meie kehasse või meelde. Neid võltsoletusi nähes avaneb uks meie endi eksistentsi sügavaimasse tähendusse- liikuda välja meie uskumuste ja egosamastumiste ahtatest piiridest.

Egokeskse mõtte struktuuridest vabastatud iseenda-tunne laieneb sageli loomulikult kõige aluseks oleva tõelise olemuse terviklikuks kogemuseks. Taolist äkilist laienemist tõelisesse olemusse nimetame me ärkamiseks, kuna näib nagu oleksime ärganud täiesti uude reaalsusesse, mis on külluslik ja täis rõõmu, rahu ja armastust.
Ning ikkagi võib iseenda-tunne või identiteet liikuda taas erinevatesse uskumustesse või oletustesse mitte-minast. Sagedamini juhtub see, kui õpetuse või uurimise fookus asub võlts-identiteetide eitamisel, rõhutamata seejuures tasakaalustavat kohalolu reaalsust. Osad vaimsed harjutused baseeruvad eriliselt võlts-samastumiste eitamisel, näiteks nagu õppida nägema, et sa pole see ega too kuni mitte midagi ei jää järele. Mõned vaimsed õpetajad ja õpetused rõhutavad eraldioleva indiviidi mitte-eksisteerimist ning jätkavad vihjega, et ebatõeline pole mitte ainult indiviid, vaid ka maailm ja kõik selles asuv.

Antud vaatenurgas peitub sügav tõde, sest see tungib läbi tavapärase usu või oletuse, et ego ja kõik tema kogemused on meie kogemuse kõige reaalsemad aspektid. Isegi need, kes on maitsnud sügavamat reaaslust, pöörduvad inertsist tihti tagasi ego-kesksesse vaatenurka, kuna oleme liigselt segatud füüsilistesse ja mentaalsetesse valdkondadesse. Isegi sügavatele kogemistele vaatamata on meis harjumus võtta tõena, et kõige tähtsamad asjad on füüsiline keha ja mõtted, uskumused ja arvamused. See harjumus on sedavõrd tugev, et me arvame, et kõik, mis kõlab meie peas, on oluline. Kasutame isegi argumenti „ma mõtlen, et see on nii“ oma seisukoha õigustamiseks, justkui millestki mõtlemine teeks selle tõeseks. Kuni meie kõige tavapärasemaks mõtteks ehk oletuseks on oletus „ma olen keha“ või „ma olen oma mõtted, tunded ja soovid“, on osutamine selle kõige põhilisema uskumuse ebatõelisusele või ebatäielikkusele tema haarde lõdvenemineks üliväga vajalik.
Tähelepanu juhtimata ja meie tõelist olemust kogemata varitseb oht, et iseenda-tunne maandub lihtsalt järjekordsesse uude uskumusse mitte-minast. Iseenda-tunne vahetub piiratud ja vaevalisest arusaamast avatuma ja vabastavama tühjuse ja mitte-eksisteerimise arusaamaga. Kui see ka on suhteline kergendus, siis lõpuks kujuneb ta ikkagi sama piiravaks kui algne ego-samastumine. Kui meie identiteet ehk iseenda-tunne on samastunud eimiskiga või vähemasti tühjuse või mitte-mina ideega, võib ta sellesse kinni jääda. Sagedamini peegeldub see oma uue identiteedi kaitsmises. Iga kord kui keegi sulle vastu vaidleb, kaldud sa kriitikast või konfliktist kõrvale taandudes üha täielikumalt ideesse mitte-minast. Või pöörad asja oma kasuks üritades veenda teisi, et neid pole olemas ning seega nende suhtumised ei kehti. See uus mitte-minaga samastumine on elutu ja igav. Elu on tähenduse ja väärtuseta. Niisiis see, mis oli piiratud struktuuride lahustamisel olnud aitav ja vabastav, kivistub nüüd uueks piiravaks identiteediks.

Taoline uus samastumine on väga veenev kuna tühjuse või mitte-mina kontseptsiooni liigub (või samastub sellega) sinu põhiidentiteet ehk iseenda-tunne. Alati, kui identiteet liigub kogemusse, siis ta mitte lihtsalt ei koge seda, vaid mingil määral saabki tegelikult selleks. Kui sinu iseenda-tunne on istutatud kindlalt kehasse ja egomeelde, siis tundub, et see sa oledki. Ja kui seeasemel, et tühjust lihtsalt kogeda, liigub sellesse tühjusse või mitte-minasse täielikult sinu identiteet ehk iseenda-tunne, tundub see samuti väga veenvalt olevatki see, kes sa oled. Kui sa liigud nii täielikult samastumisse millegagi, mis ei näi olevat ainult kogemus vaid pigem see, kes sa tõeliselt oled, muutub kogemus veelgi globaalsemaks ja veenvamaks.

Samastumise jõud seisneb selles, et suudab teatud vaatenurga või kogemuse teha näiliselt totaalsemaks kui ta on. Kui konkreetne samastumine on piiratud ja seotud kannatusega, siis see samastumise jõud, mis suudab teha selle kõikehõlmavamaks ja reaalsemaks, teebki kannatuse kõikehõlmavamaks ja reaalsemaks. Samastumise jõud võib teha ka igava tühjuse ja tähenduslikkusetu mitte-mina näiliselt kõikehõlmavamaks ja tõelisemaks. Lõppkokkuvõttes on nad mõlemad illusoorsed, ent just läbi samastumise protsessi näivad illusioonid meile reaalseina. Lõppude lõpuks on see, kes samastub, üks Olemine ehk teadvus ise ning kui piiramatu igavene Olemine samastub illusiooni loomiseks, on see imetlusväärne!

Siiski, olenemata kui võimas on kannatuse või tühjuse illusioon sellega samastudes, ei ole samastumine ikkagi muud kui vaid mõtte liikumine ja järgnev meie iseenda-tunde liikumine sellesse mõttesse. Kuna mõte on alati ajutine nähtus, pole ükski samastumine iial püsiv. Tegelikult kestab iga samastumine vaid nii kaua, kuni kestab seda valla päästnud mõte. Jääme identiteeti kinni rohkelt sarnaseid mõtteid korrates. Ego-mina või mitte-mina tunde loob korduvate mõtete muster, millesse liigub identiteet.

Kuna mõtte liikumine on alati ajutine, on igas hetkes võimalus puudutada meie tõelise olemuse kui kohalolu ja Olemise sügavamat reaalsust. Veelgi hämmastavam on, kui tõelise olemuse korduvate kogemistega liigub meie identiteet ehk iseenda-tunne põhiolemusliku reaalsuse valda. Lõpuks saab silmnähtavaks, et meie seesmise olemasolu laiendatud avarus on see, kes me tegelikult oleme. Kui meie identiteet liigub tõelisse olemusse ei ole kannatust ega igavat tühjust. Me oleme kõik lihtsalt rahu, rõõm ja armastus universumis.

Sa ei saa teha midagi erilist liigutamaks oma tõelist identiteeti või iseenda-tunnet oma tõelise olemuse laienenud mõõtmesse. Identiteet ei ole midagi, mida sa teed; see on see, mis sa oled. Siiski järgneb identiteedi tunne sinu teadlikkusele ja kuna sa oled lõppkokkuvõttes kõik, võib ja samastubki see ükskõik millega sinu teadlikkuses. See on ohuks õpetuses, mis ei juhi tähelepanu või ei anna edasi tõelise olemuse olemasolu. Kui on midagi, millest pole isegi räägitud või mille üle arutletud, siis on üsna vähe tõenäoline, et teadlikkus seda märkab, ja samuti on üsna vähe tõenäoline, et samastumine lõpptulemusena sellesse nihkub. Sel põhjusel on oluline õpetada ja uurida kõigi olemasolu (kohalolu) omaduste olemust- rõõmu, rahu ja armastust, et teadlikkus hakkaks neid puudutama ning samastumine nihkuks lõpuks kõige aluseks oleva Olemise tõesse.

Tuleb teha seda õrna vahet oma tõelise identiteedi ja igal hetkel oleva iseenda-tunde vahel. Sinu tõeline identiteet on alati Olemise lõpmatu avarus, kaasa arvatud kõik vormid- nii füüsilised kui peenemad, ja kogu puhta ruumi vormidetu tühjus. Aga sinu iseenda-tunne on paindlik vahend selle piiramatu Olemise jaoks, et kogeda iseennast paljudest erinevatest vaatenurkadest. Evides samastumise omadust, mis võib liikuda kõikvõimalikesse kogemustesse ja sealt jälle välja ning nendega samastumise läbi ajutiselt nendena näida, proovib Olemine kõiki neid erinevaid kogemusi ehk illusioone- kõige ahtamast ja piiratumast kuni kõige avarama ja õndsamani. Ilma taolise võimeta oleks Olemine mitte iialgi väljenduva lõpmatu potentsiaali staatiline eksistents. Liigutades oma identiteeti ja samastudes piiratud kogemise lõpmatu arvu vaatenurkadega, on see potentsiaal kogetav vormis ja liikumises.

Ehkki võlts-samastumine on kõigi sinu „probleemide“ algpõhjuseks, ei ole see, ega ole iial olnud, viga. Olemine on väga eesmärgipäraselt nihutanud oma identiteeti lugematutesse näivatesse „isedesse“ ja neist välja, neile kõike proovides. Identiteeti „kinni jäämine“ iseenesestki on illusioon, sest igasugune samastumine on ajutine. Samal ajal kui kannatava piiratud „mina“ vaatekohast on kasulik uurida ja avastada oma identiteedi teisi võimeid- liikuda egost välja tõelisse olemusse-, siis lõppkokkuvõttes kogu teistele võimalustele viitav vaimne õpetus on tegelikult vaid kirjeldus sellest, mis kogu aeg toimub ja mitte ettekirjutus õigest olemisviisist. Elu iga väljendus on väljendus õigest olemise viisist, kui õige olemisviis tähendab lihtsalt väljendada meie piiratud võimet kogeda samastumist ja lahti-samastumist, vormi ja vormidetust. Ükskõik mille kõige sügavam täielikum kogemine tähendab selleks kogemiseks saamist, ja seda Olemine kogu aeg ongi olnud.

Lõplik vabadus ehk vabanemine tähendab avastada, et on hea samastuda ja hea lahti-samastuda. Tõeline vabadus ei vaja piire, isegi mitte piire piiramise vastu. Kuna Olemine ise on täiesti vaba ja kahjustumatu, on ta lõputult uurimas selle vabaduse igat võimalust. See laseb sul võtta kõike- isegi vaimset teekonda- kergelt. Eesmärgiks on- ja on alati olnud- teekond ise. Võid tunda uudishimu kogu selle egoga, mitte-minaga ja tõelise olemusega samastumise protsessi vastu lihtsalt omaenda lõbuks. See on külluslik ja müstiline tajumuste ja reaalsuse maailm, milles meie kui teadvus elame. Miks mitte seda kõike maitsta? Elu on alati olnud lõppematu liikumine samastumisse, vormidesse ja vormitustesse ja neist välja.

Lõpetuseks lühike muinasjutt Olemisest:

Ükskord ajatul ajal, elas lõpmatu ja igavene Olemine. Ütlematagi selge, et see oli üks suur Olemine. Olla lõpmatu ja igavene tähendab seda, et ükskõik kuhu või millal ta läks- seal ta oli. Ja loomulikult sai midagi nii suurt olla tehtud ainult tühjast ruumist, kuna ruum on ainus küllaldaselt suur asi, et olla lõpmatu.

Ehkki ruum olla tähendab imeliselt kerge vaevaga allespüsimist, kuna teda ei ole võimalik kahjustada, oli Olemisel siiski probleem- seal ei olnud mitte kedagi teist. Kuna ta oli juba igal pool ja igal ajal, ei olnud seal kohta ega aega kellelegi teisele. See polnud küll õudne probleem, aga ikkagi- ei olnud kedagi teist, kellega rääkida, koos tantsida või mängida.

Mida lõpmatu Olemine tegema peaks? Ta ei saaks lihtsalt luua vähemaid olendeid enda sees, sest see poleks lõpmatule Olemisele eriti huvitav. Tõeliselt lõpmatule ja igavesele olemisele oleks koosmängimiseks väiksemate olendite loomine sarnane sellele kui sina või mina kui täiskasvanu valmistaksin nukke, et mängida. Selles poleks midagi valet, aga mõne aja pärast poleks see eriti huvitav.

Siis tuli talle suurepärane mõte! Olla lõpmatu tähendab omada ka lõpmatut potentsiaali, nii et vähemate olendite loomise asemel otsustas ta luua veel lõpmatumaid olendeid. Alguses tundus see võimatuna, sest tekib küsimus- kuhu paigutada teine lõpmatu Olemine? Kui sul juba on üks lõpmatu Olemine, siis ei jää ju ruumi üle. Kuid ruumi puhul on see hea asi, et niikaua kui ta on puhas ruum või puhas potentsiaal, on ta täiesti tühi, nii et kaks ruumi võivad tegelikult mahtuda ühte ja samasse ruumi!

See oligi lahendus! Niisiis lõi Olemine lõpmatu arvu lõpmatuid ruumi täpselt nagu ta ise. Mingis mõttes Olemine kloonis iseennast. Nüüd oli tal ühenduses olemiseks üleskeeratavate Olemise versioonide asemel tõelised, täiesti hämmastavad lõpmatud Olemised nagu ta ise.

Veelgi enam, ta avastas peagi, et nii kaua kuni üks lõpmatu ruumi Olemistest jääb „koju“ kui lõpmatu ruum, hoidmaks lõputuid universume paigal, olid kõik ülejäänud vabad kokku tõmbuma igat liiki kujudeks ja suurusteks. Tegelikult ei tulnud lõpmatu potentsiaali Olemisel eri kujuks või suuruseks kokku tõmbumiseks teha mitte midagi muud, kui ainult mõelda sellest ja- voila -see juhtus! Niisugune on lõpmatu potentsiaali vägi!

Nüüd said kõik need lõpmatud Olemised ühe väga suure ruumina nii ringi uitada (mis tegelikult tähendab muidugi ringi uitamist ühe Olemisena, kuna kaks ruumi ühes ja samas ruumis on tegelikult siiski vaid üks ruum) kui ka muutuda oma lõpmatu potentsiaali igat sorti väiksemateks väljendusteks.

Kuid miks peaksid nad seda teha tahtma? Miks peaks midagi lõpmatut tahtma väljendada olemist väiksemana kui tema enda lõpmatu mina? Heakene küll, tuleta meelde, et need Olemised pole mitte ainult lõpmatud vaid ka igavesed, ning igavik on väga pikk aeg!

See tähendab, et neil oli palju aega surnuks lüüa. Mis loeb see, kui sa veedad vähekene aega kogedes ennast väiksemana oma täielikust potentsiaalist, eriti kui sa võid seda teha terve igaviku ja sulle on ikkagi jäänud veel terve maailma aeg?
Ja nüüd oli Olemine- paljude Olemistena- vaba rääkima, tantsima, looma ja mängima igal võimalikul pöörasel imelisel moel, sest nüüd oli keegi „teine“, kellega koos rääkida, tantsida, luua ja mängida. Täielik pidu!

Sellest ajast saadik on ta avastamas kõiki erinevaid asju, millega samastuda ja seeläbi ajutiselt nendeks saada ning avastamas kõiki tõeliselt veidraid ja hämmastavaid asju, mida teha niipea kui on muutunud iseendast väiksemaks. Lõpmatu ruum ei saa päriselt jalgpalli mängida või olla supernoova või armuda või olla murest murtud või luua uut universumi või lennutada tuulelohet kui ta on laienenud oma algsesse olemusse lõpmatu ruumina. Ent vormiks või iseenda väljenduseks kokku tõmbununa, saab ta teha seda kõike ja enamatki!

Niisiis see on see, mida ta on teinud sellest ajast saadik, ja ta on tõesti alles alustanud, sest tema käes on veel nii palju aega; ülejäänu igavikust on ikkagi väga pikk aeg. Samal põhjusel on niivõrd hämmastav olla ühenduses teistega- sinust teisel pool lauda ei istu kunagi keegi vähem ja ebatäiuslikum olevus. See on alati lõpmatu Olemine oma lõpmatu potentsiaaliga, millega sa räägid või mängid. Pole imestada, et nad on oma näiliste eraldiolevate indiviidide rollides nii veenvad. Sest tõesti - Jumal ise on seda osa mängimas. On ainult Jumalate Jumalate Jumalad kõigina ja kõigena ja tegemas kõike, mis tehakse! See on see, mis me kõik oleme.

Üsna nutikas lahendus, kui tahad natuke lõbutseda, kas pole?

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

Jeff Foster
http://www.youtube.com/lifewithoutacentre

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

http://www.here-now-tv.com/index.php?id=143

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

Ingliskeelse originaali leiad siit:
http://www.radicalhappiness.com/free

Kiirgus
Jumaliku Kohalolu kogemine
Gina Lake

1 Jumalik on kõikjal
Sa ei ole see, kes sa arvad end olevat
Kes sa siis oled- tegelikult? Oled sa nii-ja-niisugune teatud mineviku ja teatud keha ja isikupäraga ning teatud annete, nõrkuste, unistuste, hirmude ja uskumustega? Võid end määratleda sel moel teiste jaoks, kuid see pole see, kes sa tegelikult oled. Seda saab avastada vaid läbi süvendatud küsitlemise ja uurimise ning kogedes seda õrnalt tajutavat, mis on enamat kui kõik su arvamused sinu enda kohta. Seda saab avastada vaid siis, kui mõte vaikib ega jutusta sulle enam kes sa oled. Kui kõik sinu arvamused enese kohta on vaikinud, siis see, mis järele jääb ongi see, kes sa tegelikult oled- Teadvus, Teadlikkus, Vaikus, Kohalolu, Rahu, Armastus- Jumalik. Oled see, mis on nimetu ja millele ometi on antud tuhandeid nimesid.

Teie, kes te pole täiesti kindlad selles, kes te tegelikult olete- te ei ole üksi. Isegi need, kel on olnud pilguheite sellesse, ei ole alati kindlad. Mingil määral enese äratundmine tuleb ja läheb olenevalt sellest, millele sa tähelepanu pöörad. Need, kes pööravad tähelepanu meelele- isegi siis, kui nad on ära tundnud tõe, et kogu olemasolus on vaid üks Olemine- kalduvad sellest tõest kõrvale ja unustavad ajuti selle, kes nad tegelikult on. Meel on äärmiselt köitev ning andes talle oma tähelepanu toob su tagasi kogemusele iseendast kui eraldiolevast ülejäänud loomingust.

Sellele vaatamata ei ole sa see, kes sa mõtled, et sa oled. Mõtlemine annab sulle illusiooni kellekski olemisest, kuid sa pole keegi vaid pigem indiviidiks maskeerunud Jumalik Ühesus ise. Selle maskeraadi eesmärgiks on füüsilise reaalsuse uurimine ja unikaalsete kogemuste saamine olles „keegi“. Jumalik naudib kogu loodu läbi saadud kogemusi, isegi neid, mida sa ei peaks nauditavaiks. Jumalik naudib kogemust, igat kogemust. Ta lõigi su lihtsalt selle jaoks, või õigemini- sa lõid iseenda selle jaoks.

Sa võid mõelda, et sa ei naudi mõningaid oma kogemusi, kuid kui sa ennast väga sügavalt kompad, avastad nauditavuse isegi kõige ebameeldivamas kogemuses. Rõõm nendest kogemustest tuleb lihtsalt võimest neid kogemusi omada- võimest olla elus ja kogeda. Jumalik naudib elu ja tähistab igat hetke läbi iga loodu, olenemata sellest, mida parajasti kogetakse. Seega on sinulgi sama hästi võimalik leida rõõmu igas kogemises kui sa ühendud jumalikku Minasse iseendas ehk Põhiolemusse, seeasemel, et joonduda isiklikku minasse ehk minasse, keda sa arvad end olevat.

Seda mina on väga raske rahuldada. Tal võib olla väga kaunis kogemus ja siiski pole ta õnnelik. Mina on õnnetuolemisele programmeeritud, sest ta on programmeeritud otsima seda, mis ei suuda eal tuua tõelist õnne. Ta läheb rohkema ja parema ja erineva järele sellest mis iganes käesoleval hetkel on, luues nõnda lõputu otsimise ja rahulolematuse sellega mis iganes leitakse. See on äärmiselt õnnetu olukord, ja ometi on see kogu inimkonna seisund.

Sel põhjusel inimesed kannatavad, aga tegelikult pole sa inimene, nii et sul pole vajadust sel moel kannatada. Niipea, kui oled avastanud oma tõelise olemuse, võivad sinu kannatused lõppeda või vähemasti suuresti kahaneda. Jumalik ei kannata oma elu kogemustes ja seda ei pea ka sina mitte. Sa võid kogeda rõõmu, mida Jumalik kogeb, kui sa suunad oma tähelepanu hetkele (milles Jumalik, Põhiolemus asub), aga sa pead seda tahtma ja sa pead selle valima. See on kõige suuremaks takistuseks teel õnnele. Paljud kogevad hetkes peituvat Tõde ning pöörduvad sellest ikka ja jälle ära, sest egoistlikule meelele ei ole seal mitte midagi, st. meelele, mida juhib ego ehk illusoorne isiklik mina- mina, keda sa pead iseendaks.

See mina mõtleb endast lakkamatult. Ta vormib katkematult mõtteid iseenda kohta- niimoodi ta iseennast loobki. Ta kirjeldab iseennast iseendale ja teistele ning see annab minale tunde nagu oleks ta tõepoolest olemas, ehkki tegelikkuses eksisteerib ta ainult kui kirjeldus. See kirjeldus- see mina- koosneb mõtete sasipuntrast, mis pole isegi mitte püsivad, kuna muutuvad hetkest hetkesse, päevast päeva. See mina usub ühte asja ühel päeval ja teist asja järgmisel. Talle meeldib miski ühel päeval ja vastupidine järgmisel päeval. Ta näeb iseennast üks päev ühtemoodi ja teine päev teistmoodi. Ja ometi näib ta nii tahke, nii reaalne, et see mina vaidleb isukalt teistega selle üle, mida ta mõtleb, mida usub ja kuidas ta asju näeb. Kust kõik need mõtted tulevad?

Nad lihtsalt on. Peatu hetkeks ja vaata. Mõtted, mis kerkivad su meelde, mis määratlevad su mina, kerkivad eikuskilt ja kaovad eikuskile, vaid selleks, et saada asendatud järgmistega. Neil pole sinu määratlemise seisukohalt rohkem reaalsust või tõesust kui eelneval või järgneval arvamuste komplektil. Mõtted tulevad ja lähevad olles sama tähendusetud ja juhuslikud kui libiseksid raadionuppu keerates ühelt jaamalt teisele. Lihtsalt sinu raadiojaamas tulevad ja lähevad teatud mõttekujud sagedamini kui mõne teise omas, mis ei tee neid reaalsemaks, tõesemaks või suutelisemaks määratlema seda, kes sa oled.

Kes sa oled
Seda, kes sa oled, ei saa määratleda sõnades. See, kes sa oled, elab sõnadevahelises ruumis, alati kohalolevas Vaikuses ning seda tuntakse ainult siis, kui mentaalne jutuvada on peatunud või talle ei osutata enam tähelepanu. Seda, kes sa oled, ei saa kirjeldada; seda saab ainult kogeda. Sellele vaatamata lastakse see kogemus sageli mööda, kuna tähelepanu on suunatud teistele asjadele- peamiselt mõtetele. Kui oled samastunud oma mõistusega, näivad need mõtted reaalsemad ja huvipakkuvamad sellest, kes sa oled, sest mõistus on huvitatud vaid asjadest, millest ta suudab aru saada, mida saab kirjeldada ja liigitada.

Kuna mõistuse jaoks on hulganisti asju ja mõtteid, millesse süveneda, siis mõistusega samastunud mina on väga hõivatud tähelepanu pööramisega asjadele ja mõtetele, mis meelde kerkivad. Mõistusega samastudes annad sa mõtetele sageli isegi rohkem tähelepanu kui asjadele. See mina, keda sa arvad end olevat, mõtleb olemasolevaks mitte ainult iseenda vaid ka kõik muu. See, mida ta mõtleb, mõjutab seda, kuidas ta tajub tegelikke asju ja reaalsuse teisi aspekte. Niisiis filtreerib ja toonib mõttemeel kogemust ning annab sellele oma jume.

Jumalik nõndaviisi just ongi taotlenud. Ta lõi mõttemeele tegema seda, mida ta täpselt teebki. Et omada ainulaadset kogemust kõigi loodute läbi, on igale neist hädavajalik eraldi iseenda tunne ning Ühesuse kui oma tõelise olemuse unustamine. Niisiis on sinu mälestus jumalikkusest vahetatud kogemuste vastu. Nende tulemusena sa õpid ja kasvad armastuses ning sedagi on Jumalik taotlenud. Ta kavatseb ka seda, et ühel päeval ärkad sa tõele oma jumalikkusest ja hakkad seda selles elus väljendama ning see toob niihästi erinevat laadi kogemuse kui rohkema arenemise.

Headus või Jumal või jumalikkus sinus juhib sind sinu arengus kuni sa väljendad teda aina enam ja enam oma tegudes ja kõnes. Ego, mis ei otsi ei headust ega armastust, vaid pigemini naudingut ja kannatuse vältimist, juhib sind samuti edasi kogemusse, milledest enamik loob valu aga ka arengut.

Lõppkokkuvõttes sa näed, et kestva õnne toovad armastus ja headus ning sa leiad oma tee, kuidas elada Südamest- Olemusest- enam kui egoistlikust meelest. Kui sinu identiteet nihkub egoistlikust meelest Südamesse, kus peitub sinu jumalikkus, oled ärganud oma tõelisele olemusele. See on märkimisväärseim punkt sinu arengus kuna oled lõpuks vabanenud egoistliku meele ülemvõimust ja hakkad elama elu täiesti erinevast kohast.

Ärkvelolemine
Ärkvelolemine ei tähenda, et sa kunagi ei samastu egoistliku meelega; see tähendab seda, et sa ei usu sellesse enam, isegi siis, kui leiad end temaga samastunud olevat. See näib vastukäivana, sest egoistliku meelega samastumine toob kaasa usu sellesse, mida ta sulle räägib. Ometigi, kui oled ärkvel, on kogemus rohkem niisugune nagu sa teaksid, et mängid kellegi rolli, kes usub mõistusesse, samal ajal teades, et sa oled see, kes kogu lugu jälgib. Niisiis, ehkki pärast iseenda olemusele ärkamist toimub samastumine, ei kesta see kaua ja sa ei võta seda tõsiselt. Sa oled teadlik iseendast millegi muu kui hetkeks samastunud minana ning sa viibid enamuse ajast hetke kogedes.

Kuna sa ei kaota iialgi silmist seda, kes sa tõeliselt oled (isegi kui oled samastunud egoistliku meelega), tundub elu tõepoolest täiesti teisena. Võid nautida teadvuse mängu kui see liigub samastumisse ja sellest välja. Mis loeb see, millega sa samastunud oled, kui sa kord juba tead tõde? Teadvus naudib selles elus mängitava rolli mängimist. Olles ärganud, on tõeliselt võimalik nautida antud elu, seda mängitavat karakterit ja kõike, mis talle juhtub kuna sa tead, et see on vaid välja mängitav lugu. Seepärast kirjeldavadki müstikud ja pühakud seda maailma kui unenägu. Ärganu vaatenurgast on elu justkui unenägu, milles tead, et näed und.

See erapooletus laseb sul nautida elu viisil, mis pole võimalik kui klammerdud sinu poolt elatavasse loosse. Egoistliku meelega samastudes on sul arvamused selle kohta, kuidas sa tahaksid oma elu lugu kulgevat kõigis eeldatavalt tähtsamates valdkondades- karjäär, suhted, tervis, kodu ja perekond. Sa kujutled oma elu kulgema kindlal moel ning püüad, et nii see ka läheks. Just sellega tegeleb egoistlik meel- kujutades endast mina, kes sa arvad end olevat- ja see hoiab su väga hõivatuna.

Teisest küljest, kord juba ärganuna, ei nõua sa, et sinu elu peaks olema teatud moodi selleks, et saaksid olla õnnelik, sest sa oled juba õnnelik ja tead, et see, mida sa mõtlesid olevat tarvis õnneks, ei ole sinu õnnelik olemiseks vajalik. Sa oled õnnelik, kuna oled ühendunud sinus elava jumaliku Iseendaga, Põhiolemusega. Ja, erinevalt muudest selle maailma asjadest, on Põhiolemus igavene ja igavesti kättesaadav ja igavesti rahuldav.

Taolise õnne tundmiseks ei tule sul teha muud kui valida egoistliku meelega ühendatuse asemel Põhiolemus. See, mida egoistlik meel taga ajab, on tihtipeale saavutamatu ning isegi kui ongi, pole sellest kunagi küllalt. Egoistlik meel tahab alati rohkem, paremat või erinevamat sellest, mis tegelikult hetkel on. Egoistliku meele õnneretsept viib vaid õnne puudumisse, rahulolematusse ja kannatamisse. Seda arvestades näib Põhiolemuse eelistamine nii selge valikuna. Aga siin on üks konks.

Vajadus valida
Kui oleks nii lihtne valida ego asemel Põhiolemust, oleks igaüks õnnelik ja kannatustest prii. Valik on raske, sest sa oled programmeeritud nii, et mõtted ja selle maailma objektid tõmbavad sind. Taolise programmeeringuta sünniksid sa teadmisega oma jumalikkusest ega saaks kogeda tunnet, et oled sõltumatu tahtega isik. Ning oleksid ilma kõigist sellega kaasnevaist kogemistest, õppimisest ja kasvamisest. See müsteerium on loodud varjama tõde sinu jumalikkusest ja sellest, et on ainult Üks, nõnda et see Üks saaks kogeda. See on teostatud sulle meele andmise teel, mis on programmeeritud nii nagu ta on. Niisiis peitub konks selles, et oled programmeeritud valima Põhiolemuse asemel ego, kuni sinu evolutsioonis tuleb aeg, mil tõde pinnale tõuseb.

Kuna oled seda praegu lugemas, on väga tõenäoline, et aeg selle ära tundmiseks läheneb, kui ta pole juba saabunudki. Kui jõuab kätte aeg ärgata, kutsub Põhiolemus sind erinevail viisidel ja sa hakkad seda kogema üha sagedamini ja pikema aja vältel. Uurime mõndasid neist viisidest, kuidas Jumalik sind kutsub ja endast teada annab. Osad neist teedest on nii ilmselged, et neist vaadatakse üle või on alahinnatud. Teised teed nõuavad hoolikat vaatlemist, enne kui Jumaliku nägu näed.

Soov Jumalikkust kogeda ja valik teda otsida tuleb mõistagi Jumalikust endast, sest mitte kedagi teist ei ole. Isiku arengu mingis kindlas punktis otsib Jumalikkus iseennast. Ta kutsub iseennast ja ärkab ise, nii et ta võiks läbi selle keha, meele ja isiksuse täielikumalt elada ja hingata. Ta kutsub koju Iseennast. Järgnevates peatükkides vaatamegi mõningaid teid, kuidas ta seda teeb. Aga ennekõike on oluline aru saada, et Jumalik on kõikjal ja kõiges, kaasa arvatud igas kogemuses.

Kõikjal kuhu vaatad
Mitte kuskil ei ole kohta, kus poleks Jumalikkust. Peatu hetkeks ja võta see tõde tõeliselt omaks, sest meelel on väga erinev tajumus. Tõeliselt mõistes muudab see tõde sinu elu. Kõik, mida sa näed, kõik elus ja eluta eksisteeriv ning kõik, mis juhtub on Jumalikkuse ilming. Jumalikkus ei ole mitte ainult iga juhtuva hea vaid ka kurja teo taga, mil Jumalikkus on läinud kaotsi hirmu ja eraldi olemise illusiooni. Jumalikkus on nii pahategija kui ohver, nii armastaja kui vihkaja. Ta mängib igat rolli, mis iial mängitud, sest kedagi teist ei ole. On ainult illusioon teisest.

Kujuta ette- teist ei ole! Meel on ettekujutamises nii tugev, kuid seda on tal raske ette kujutada, sest see on vastuolus tema programmeeritusega. Nii et Olemust kogedes- nagu see hetkeks juhtub mitmeid kordi isegi ühe päeva jooksul- ei võeta seda omaks. Ta jääb meelele märkamatuks, väärtusetuks. Veelgi halvem- egoistlik meel tõukab Ühesuse ära, sest selle tunnistamine ähvardaks tema eksistentsi. Ühesuses ego ei ela, ta saab elada vaid eraldatuses. Teda loob ja hoiab alal eraldatus. See on ego tõeline definitsioon. Ego ja Ühesus on riius, või nii see vähemasti näib. Siiski on Ühesus selle nõnda kujundanud ning Ühesusele ei ole ego probleemiks, küll aga on Ühesus probleemiks egole.

Kuhu iganes ego ei vaataks näeb ta eraldatust. Ta tõlgendab kõiki nähtavaid erinevusi eraldatusena: ego näeb puud ja kuna puu on erinev ego kujutlusest iseendast, näeb ta iseennast puust eraldiolevana. On see aga tõsi? Kust pärineb see iseenda definitsioon, mis näeb kõike teistsugust iseendast eraldiolevana?

See on ego enda definitsioon, mis loob eraldiolemise idee- erinev võrdub eraldiolemisega. Ego näeb piire asjade ja inimeste vahel. Ta loob piire isegi kontseptuaalselt- ajas ja teatud uskumusi säilitades. Just sel moel seedib egoistlik meel elu. Ego näeb kõiki neid erinevusi potentsiaalselt ohtlike ja problemaatilistena. Ta on alalõpmata valvel, üritades end kaitsta kõige välise eest, mis on temast erinev. Ego maailm on täis hirmu, muret, armukadedust, viha, ärritust, ja valu. See vaatenurk ja eraldiolemise tunne on kõigi kannatuste aluseks.

Ent reaalsus ei ole selline, nagu ego eeldab. Ei ole mingeid piire. Ei ole eraldiolevat, maailmale vastanduvat iseennast (mina). On ainult Mina- Jumalikkus- loomas igat hetke värskelt iseendast. Kõik on Jumalikkus väljendades ennast puu, isiku, mõtte, emotsiooni, valguse, helina. Ei ole piire. Ei kedagi (teist). Ainult Üks. Ainult Jumalikkus- loomas ja väljendamas elu kaudu iseennast.

2 Aknad hinge juurde
Kiirguse nägemine
Kui Jumalikkusel oleks nägu, siis oleks see kiirgav. Kuidas me seda teame? Sellepärast, et tema peegeldus füüsilisel tasandil on valgus ja kiirgus ning seepärast, et just seda näed sa siis kui Jumalikkus, Põhiolemus, su silmadest välja vaatab. Kui oled ärganud ja Olemusega kooskõlastunud, näib maailm teistsugusena. See särab, hiilgab, kumab, sätendab. Inimesed, taimed, loomad ja esemed kiirgavad Olemise valgust. Nad teevad seda alati, kuid igaüks ei näe seda. Egoistlik meel ei näe. See on liiga hõivatud kõige nähtava võrdlemise, hindamise, ja sildistamisega, et kiirgust märgata. Siiski, kui Olemus su silmadest välja vaatab, kumab ja särab kõik.

See nägemine pole nagu tavaline nägemine. Ta on subtiilsem, ent siiski nägemisena kogetav. Justkui harilikku nägemist oleks valgusega küllastatud: Jumalikkuse kiirgus voolab välja kõigest. Ta kustutab kõik piirid ja toob ilmsiks, et kõik on valgus. Kõik on sina ise kui valgus. Kõik loodu kumab Ühe Olemisena.

Justkui objektid maalil kuuluvad pigemini maalile kui neile endile ja erinevusi objektide vahel ei nähta enam tõeseina, vaid pigem disaini osana neid sisaldavas suuremas tervikus. Maal poleks sama kui midagi oleks välja jäetud. Nii on ka eluga: erinevused loovad Terviku; nad ei ole temast lahus. Veel enamgi- nii nagu maalil, on eluski tehtud kõik samast ainest. See kõik on Jumalikkus.

Meel näeb maalil objektide vahel piire. Kuid maalist kaugemale astudes saab pilti kogeda tervikuna ning just see teebki kunsti nii võimsaks. Need, kes armastavad kunsti ei kisu teda tükikesteks ega analüüsi, vaid vastavad sellele emotsionaalselt ja vaimselt. Nõnda ka eluga- mõttemeel kisub selle tükikesteks, Süda vastab talle vaimselt ja emotsionaalselt (armastusega).

Selle kiirguse nägemiseks peavad tajuläätsed olema puhastatud, see tähendab puhastatud tingitusest, mis tajub piire objektide vahel ning- veel enam- puhastatud meele kalduvusest hinnata seda, mida ta vastavalt oma tingitusele näeb. Egoistliku meele juhitud silmad otsivad kinnitust ego seisukohtadele ning ähvardavaid ohte tema turvalisusele ja identiteedile. Ego vaatab maailma ja selle sisaldisi (kaasa arvatud inimesi) vaatenurgast: kuidas need teda mõjutavad vastavalt tema väärtustele ja eesmärkidele: kas see edendab mu eesmärki või mitte? Ego ei näe puhtalt ja jääb tulemusena nii paljust ilma. Ta on hõivatud omaenda seesmise mentaalse maailmaga, mitte tõelise maailmaga. Kui ta näeb tõeliselt maailma, siis läbi soovide läätse- annab ta mulle seda, mida ma tahan?

Vaimse arengu protsess seisneb järkjärgulises tajuläätsede puhastamises. Inimesed hakkavad järkjärgult nägema rohkem kiirgust ja vähem egole vastavaid soove ja eesmärke. Sellega kaasub suurem õnnelikkus, rahu ja rahulolu eluga. Mida vaiksemaks muutub egoistlik meel ja vähem dominantsemaks tema olemasolu, seda õnnelikumaks sa muutud. See areng toimub läbi mitmete elude. Evolutsiooni lõpp- punktiks on kiirgus ise, see tähendab- sa mitte ainult ei näe kõikjal kiirgust, vaid muutud ise kiirgavaks.

Kiirgamine
Kui tajuläätsed on puhastunud, on sissepääs sinu hinge- Jumalikkusesse- avatud ning Jumalikkus hakkab läbi paistma. Ta teeb seda silmade kaudu. Niipea, kui läbi silmade tulev ei ole enam egoistliku meele filtreeritud ja moonutatud, saavad silmadest vahendid, mille kaudu Jumalikkus maailma vastu võtab ja omakorda seda puudutab.

Jumalikkus võtab maailma ja kõike selle kohta käivat aktsepteerivalt ja ilma hinnanguteta. Ta armastab maailma. Lõppude lõpuks- maailm on tema ise ning tal pole mingitki põhjust seda eemale tõugata. Ta armastab loodut võimaluste pärast, mida see kogeda võimaldab. Läbi loodu on Jumalikkusel võimalus koostoimida iseendaga, mis Ühesusena pole võimalik. Milline suur seiklus ja eksperiment! Isegi Ühesus ei tea, mida tema looming, kaotanuna Ühesusega mingil määral kokkupuute, teha kavatseb.

Seda armastust maailma vastu võib näha nende silmist, kes on Olemusega kokkupuutes ning see paistab kiirguse, armastuse, rahu ja rõõmuna. Neid, kes näevad seda kellegi silmades, tõmbab see ligi, sest armastus, rahu ja rõõm on kõik, mida igaüks tõeliselt vajab. Kogu egopoolne otsimine ja pürgimine on katse saada armastust, rahu ja rõõmu; lühidalt- õnne. Ego lihtsalt eksib otsides õnne valedest kohtadest. Tegelikult on egoistlik meel ainsaks takistuseks teel õnnele. See on probleem, mitte lahendus. Kui egoistlik meel on rahunenud, jääbki järgi vaid armastus, rahu ja rõõm- õnn.

See tõde on ilmne nende silmis, kes Olemusega kokkupuutes. Nad edastavad seda avastatud tõde teistele oma silmade kaudu. Lisaks võivad teised nende silmadesse vaadates Olemusse vajuda ja kogeda sedasama armastust, rahu, rahulolu ja rõõmu- Olemuse olemust. Olemusest voolavad ka tarkus, lahkus ja head teod. Niipea kui tajumise läätsed on puhastunud, saab sinust rahu, armastuse ja rõõmu kanal ning esilekutsuja ses maailmas.

Suurim vihje müsteeriumist selle kohta, kes sa oled, peitub silmades. Jumalik paljastab saladuse ilmutades seda silmades. Mitte kuskil mujal pole Jumalikkus ilmselgem kui nende silmades, kes on juba avastanud saladuse: siin on ainult üks Olemine! Vaadates teiste silmadesse võid tunda oma ühtekuuluvust nendega, oma Ühesust. Selle kogemiseks ei pea sa olema valgustunud, ega ole see vajalik teiselegi. Ühesus särab läbi kõikide silmade.

Silmad võivad tuua su Koju- kui sa seda lubad. Kui lubad enesel kasvõi hetkeks heita mõtted, mis sekkuvad sinu ja teise vahele, siis siin Sa oled- just teise silmades! Milline üllatus! Inimesed kogevad seda kõige sagedamini seksi ajal ning viibides koos nendega, keda nad sügavalt armastavad- oma laste ja lemmikloomadega kuna nende kaitsehoiakud ja kalduvus hinnata on kahanenud. Teiste silmadesse vaatamine samal ajal oma Ühesust nendega tunnistades, aitab tekitada Ühesuse kogemust.

Sageli piisab Olemuse kogemiseks vaid tahtmisest kogeda. Olemus on kättesaadav igal hetkel. Sul tuleb seda vaid märgata ja mitte kõrvale keerata. Inimestele meeldib palju enam rakendada seda nendega, keda nad juba armastavad, kuid Olemust ja Olemuse armastust on võimalik kogeda igaühega kui oled valinud tõe nägemise nende kohta.

Isegi üksainus inimene, kes rakendab seda inimesi täis ruumis, võib õhkkonda muuta, sest Olemus on nakkav: Olemus toob välja Olemuse teistes. Olemusega ühendunult, saab sinust rahu, armastuse ja rõõmu esilekutsuja maailmas. Oled sa märganud kuivõrd nakkavad on viha ja negatiivsus? Õnneks on armastus võrdselt nakkav ning palju enam rahuldustpakkuv kogemus.

Harjutades teistega armastavat koostoimimist valides nende jumaliku olemuse nägemise- olenemata sellest, mida nad teevad või ütlevad või kuidas nad välja paistavad- hakkad sa mitte ainult rahus ja rõõmus elama, vaid tood ka teised rõõmu ja rahusse. Muutumine sinus ja teistes toimub lihtsalt märgates Jumalikku teiste silmis.

Nii lihtne see tegelikult ongi, ent egoistlik meel kahtleb selles. Ta tuleb välja mitmesuguste põhjustega, et seda maha teha ja vältida. Ta ei usu, et Jumalik on olemas. Kus on tõendused, küsib ta. Ta kardab seda, mida võib näha teiste silmades. Ta ei tea, mida sellest arvata. Tal pole sõnu või selgitusi selle jaoks, kuna see ei sobitu tema paradigmasse või isegi kõige religioossematesse ususüsteemidesse. Ego ei usu siinsesse Müsteeriumisse, sest Müsteerium on midagi sellist, mida ei saa koguseliselt määratleda. Ego teab vaid seda, mida ta tahab ning sellest saab põhjus tema tegemistele ja ütlemistele.

Liikumine Egost Olemusse
Igaüks kogeb Olemust mitu korda päevas, kuid kogemus on tihtipeale nii põgus, et ei mõjuta teadvuse egoistlikku seisundit, milles enamus inimesi oma elus elab. Kui Olemust kogetakse pikema aja vältel, võib see nihutada sind ego-samastumiselt samastumisele Olemusega, mis on sinu loomulik seisund. Mida enam sa koged Olemust, seda kergem on teda valida, nii et sa liigud loomulikult (läbi mitmete oma elude) ego-samastumiselt samastumisele Olemusega sellepärast, et Olemus on palju meeldivam seisund. Et elada aina püsivamalt Olemusega kooskõlas, tuleb murda ego-samastumise harjumus, mis ei olegi nii kerge.

Oled väga tugevalt programmeeritud pöörama tähelepanu egoistlikule meelele ja usud seda, mida ta räägib sulle iseenda, teiste ja elu kohta. Enamike inimeste elu kulgeb vastavalt nende tingitusele- egoistliku meele ideedele, soovidele ja nõudmistele. Oled programmeeritud uskuma oma peast läbijooksvaid mõtteid. Need mõtted kujutavad endast segu kasulikust, faktilisest informatsioonist ja aegunud, eelarvamuslikust ja ebatäpsest informatsioonist ning uskumistest. Enamus inimesi võtab kõike, mis nende peas jookseb tõena, ilma mingi kahtluseta. See on suure osa kannatuste põhjuseks, kuna õnne ei saa leida järgides neid ego võltsuskumusi ja väärtusi. Kui lased egoistlikul meelel oma elu juhtida, on kindlaks tulemuseks õnne puudumine.

Olemus näeb elu tõesemalt. Olemusega samastunult näed elu sellisena, nagu see on, ilma oma tingituse filtrita. Olemusest on elu huvitav, väljakutsuv, lõbus, ilus, liigutav ja rikas. Kogemusi ei lahterdata, hinnata ega sildistata headeks või halbadeks. Nad lihtsalt on- kogu oma rikkuses ja keerukuses, sest tegelikkuses võib iga kogemuse kohta rääkida tuhandeid lugusid, aga ometi ei sisalda need tervet kogemust. Egoistlik meel, üritades määratleda kogemust sõnades (oma tingitusele vastavalt), lahutab sind kogemuse keerukusest ja reaalsusest. See muudab kogemused mõteteks, mis närvutavad elu kogemusest välja. Elada mõtlemises on sama kui süüa toidupilti päristoidu asemel. Ime siis, et nii paljud tunnevad ennast nii tühjade ja täitmatutena. Vaid reaalsus rahuldab täielikult.

Olemuse silmadest vaatamine
... on väga sarnane sellele, kuidas näevad väga väikesed lapsed. Neil pole veel seda kogemusi filtreerivat ja värvivat tingituse, faktide ja kontseptsioonide astet nagu vanematel lastel ja täiekasvanuil. Vastastikune toime nende ja keskkonna vahel on palju puhtam. Kui oled reastunud pigem Olemuse kui egoga, on egoistliku meele tingitus küll veel alles, kuid ta ei sekku kogemusse nagu tavaks. See tuntakse ära sellena, mis ta on- enamasti ebatõese ja kasutu tingitusena.

Suures osas teeb see tingitus sind õnnetuks, mitte õnnelikuks. Nii juhivad õnnetuolek ja soov olla tõeliselt õnnelik lõppkokkuvõttes valikuni hakata ühenduma Olemusega. See, mis seisab sinu ja õnnelikkuse vahel on peaasjalikult just valik- valik ühenduda pigem Olemuse kui egoga öeldes „jah“ selle tajumustele, mitte ego omadele.

Olemus tajub elu terviku ja põhiliselt heana. Ta aktsepteerib ja armastab kõike lihtsalt seepärast, et see on – seepärast, et see on olemas. Ta ei nõua elult, et ta oleks teistmoodi kui ta on. Kui sa oled elu ja oma kogemise vastu aktsepteeriv ja armastav, koged sa Olemust ja tema omadusi- armastust, rahu, rahulolu, rõõmu ja nõusolu.

Kui püsid selles nõusolu paigas küllaldaselt kaua, hakkad märkama kiirgust, mis kaasneb kogetava armastuse, rahu ja rõõmuga. See on visuaalne kaasnähtus Olemusega ühendudes, andes selle maailma objektidele kumava sära ja õrna voolavuse. Objekte kogetakse rohkem üksteisesse voogavaina kui eristavaid piirjooni omavaina. Mida enam sa pöörad tähelepanu sellele õrnale visuaalsele kogemusele, seda kestvamaks ja sügavamaks see muutub. Harilikult märgatakse seda vaid lühiajaliselt, ent tegelikult ei kao see iial. Ükskõik, millal sa oma tähelepanu sellele suunad, on ta olemas. Sa võid treenida end sel viisil püsivalt nägema ning niipea kui su identiteet on alalisemalt Olemusse nihkunud, saabki sellest su kogemus.

Taoline nägemisviis tekitab pehmuse su silmadesse ja su käitumisse, sest Olemuse suhtumine ellu on vägivallatu ja rahumeelne. Ta tegutseb kui tegutsemine on tarvilik, kuid ta ei püüa tagant sundida või manipuleerida eluga, et see oleks ideedega vastavuses nagu ego teeb, sest Olemus on vaba tingitud mõtetest selle kohta, kuidas asjad peaksid olema. Olemuse jaoks on asjade seis täpselt selline nagu ta olema peakski.

Olemusel võivad olla kavatsused järgmiseks hetkeks, kuid ta ei püüa muuta käesolevat hetke. Olemus mõjutab ja kujundab elu, kuid selle vältel, mitte pärast sündmusi. Ta voolab ühes eluga ja vormib seda samal ajal kui elu liigub sinna, kuhu ta liigub. See on väga erinev egost, mis osutab vastupanu ja püüab muuta peaaegu kõike, mis kerkib ja läbib iga hetke.

Egoga samastunute silmades on sageli kalkus ja tuimus, mis peegeldavad tahte otsusekindlust ja kontakti puudumist reaalsusega. Sellele vaatamata särab kalkuse ja tuhmuse taga neiski silmades Olemus. See vilksatab ja kaob, sõltuvalt mõtete intensiivsusest selle kohta, kuidas asjad peaksid olema. Olemus paistab nende silmist kui nad on mentaalselt vaiksemad ja füüsiliselt lõdvestunumad. Olemus on igaühe silmade taga, ent kaetud kui mõttetegevus on väga tugev. Sa võid reaalselt näha inimesi mõtlemas.

Kui oled ühendunud Olemusega, saab Olemus su silmade taga väga ilmsiks, mitte ainult teistele vaid ka sulle enesele, sest sa tunned teda seal. Olemust tunnetatakse läbi silmade vaatava Teadvuse või Teadlikkusena. Tundub nagu oleks Teadlikkus see, kes sa oled ja sinu keha on vaid maailmas liikumise vahend. Ehkki too Teadlikkus ei ole piiritletud silmade ja pea piirkonnaga, võib teda sageli tugevasti tunda just seal.

Olemusega ühendunult tunned sa iseennast kui lokaliseerunud Teadvuse punkti, mis on ühendatud sinu konkreetse keha, meele ja isikupäraga. On selge, et keha, meel ja isikupära ei ole see, kes sa oled, vaid lihtsalt miski, mis teeb Olemuse funktsioneerimise maailmas võimalikuks. Taoline eraldamine kehast, meelest ja isikupärast võimaldab sul näha kogu elu seotust ja täiuslikkust. See võimaldab sul tõeliselt armastada.

Kui keegi on Olemusega liitunud, on tema silmades väga äratuntav, kuid raskesti kirjeldatav pilk. Neis on sügavus, intensiivsus ja tuli ning läbitungiv, kuid siiski õrn ja lõpmatu headus. Sellest pilgust või õigemini Olemusest silmade kaudu, kandub üle tegelik energia, mis võib tuua teisi Olemusega ühendusse sel määral, mil määral nad seda kogemust soovivad. See on hästi tuntud vaimsetes ringkondades, mida juhendavad vaimsed õpetajad ehk gurud. Fotodelgi on see ülekande võime, isegi lahkunud õpetajate omadel.

Osaliselt teeb ülekandumise võimalikuks selle soov ja avatus, kes on asetanud end vastuvõtja positsioonile olles käesolevas hetkes õpetaja või guru juuresolekul. See annab tunnistust valmidusest kogeda Olemust ja sellega liituda ning sellele palvele vastatakse alati, vähemasti mingil määral.

Silmad on üheks viisiks, kuidas Jumalik end koju toob. Need on visiitkaardiks. Nad osutavad Jumalikule ja edastavad sagedust, mis paneb neid, kes on valmis ja avatud, kaasa võnkuma nende jumaliku olemusega. Niisiis ei taga silmad mitte ainult Jumaliku visuaalse kogemuse vaid võimaldavad nihutada ka inimeste teadvust.

Need, kes seda silmadest kogenud on, teavad tõde sügavuti ega vaja rohkem veenmist; ja samas neil, kes ei ole, on arusaadavalt raske uskuda seda, mida nad kogenud ei ole. Ja ometi ei ilmuta Jumalik end selles maailmas mitte ainult sel moel, vaid veel paljudel muudelgi. Kui ainult egoistlik meel neid ilmnemisi märkaks ja avatud oleks. Kas ühel või teisel moel, kuid Jumalik teeb tõe teatavaks igaühele, kas siis selle või mõne teise elu jooksul.

3Armastus on kõikjal
Sinu olemuseks on armastus
Sa võid öelda, et armastus on sinu olemuseks, sest armastus on see, mida sa koged kui oled tasa ja su meel on vaikne. Siis avaneb Süda iseenesest loomulikult ning väljendab ennast armastusena. See armastus pole sama, mis romantiline armastus; see on pigem nõustumine, rõõm, tänu ja rahulolu eluga. See on subtiilsem, pehmem, õrnem ja vähem isiklik kui romantiline armastus, milles on kergemeelsust ja ärevust. Romantilises armastuses eeldad sa maailma, selle armastusega tunned iseend maailmana. Romantilise armastuse puhul on su tähelepanu teisel, selle armastuse puhul tunned sa iseennast kui teist. Romantilises armastuses on kaks, selles armastuses aga ainult Üks.

Sinu loomulik seisund on armastuse, nõustumise, rahu, rahulolu ja vaikelu seisund. Kadunud on vajadus saada ja hoida ja parandada ja mõelda. Selles Vaikuses on õige väheke soovi mõtlemise või millegi muu järele. Umbes nii tähendab olla Olemusega liitunud, sest need omadused- armastus, nõusolek, rahu ja rahulolu- on Olemuse omadused. Neid kogedes oled sa Olemusse vajunud ega ole enam samastunud egoistliku meelega, mille tunneb ära vastupidises- armastuse, nõusoleku, rahulikkuse ja rahulolu puudumises.

Niisiis oled oma sügavas sisimas kõik need omadused, mida mõnikord võetakse kokku sõnaga Armastus. Võid seda avastada ka teisi jälgides, kelle sisimas on needsamad omadused. Armastus on igaühe sisimas, ehkki teda katab sageli samastumine egoistliku meelega. Viimane on teadvuse tavaseisund, mis ei ole aga teadvuse tõeline või loomulik seisund. Teadvuse loomulikuks seisundiks on Armastus, ning sina oled siin, et see avastada. Seda tõde peidab su programmeeritus, jättes mulje, et oled ego ja meel.

Armastus on universumit koos hoidvaks liimiks. See on esoteeriline seisukoht, mis ei ole meelele sinu evolutsiooni praegusel etapil täielikult arusaadav. Sul tuleb sellesse uskuda. Niipea, kui nõnda teed, hakkad nägema seda kõikjal. Sinu uskumustel on elukogemustele tohutu mõju. Nad filtreerivad sinu tajumusi. Näiteks uskudes, et armastus on kõikjal (ja nii ta on), hakkad sa seda ka kogema. Ning uskudes, et kurjus on kõikjal, hakkad sa seda nägema ükskõik kui palju armastust su silme ees ka poleks.

Aitamaks sul võtta tõena seda, et armastus on kõikjal, juhime sellele su tähelepanu. Selle tõe tunnistamine on oluline kuna töötab vastu ego eeldusele, et armastust ei ole kõikjal ning et elu ei ole ohutu. Ego negatiivsetele uskumustele vastutegutsemise tähtsus seisneb selles, et kui sa seda ei tee, jääd sa temaga samastatuks. Et ärgata oma jumalikule olemusele ja elada kooskõlas selle ja mitte egoga, pead harjutama end nägema elu nii nagu näeb seda Olemus aga mitte ego. Mida rohkem nõnda toimid, seda rohkem elab läbi sinu Olemus ning sa väljendad maailmas ego asemel Olemust. Tasuks on tõeline õnnelikkus ja rahu ja võime tuua selleni teisigi.

Iga tegu on armastuse tegu
Ema Theresat mäletatakse ja austatakse inimkonna teenimise ja võime eest näha igaühes Jumalikku. Kui inimesed mõtlevad armastusest ja armastusest lähtuvast teenimisest, siis tuleb sageli meelde just tema. Ometi on armastusel palju teisigi palgeid. See on nähtav väga tavalist elu elavate väga tavaliste inimeste lihtsamates liigutustes ja tegudes- armastus lükkab last kiigel, armastus juhib ohutult autot, armastus ostab toitu, armastus kuulab, armastus räägib, armastus lehvitab, armastus puudutab, armastus naeratab, armastus naerab, armastus suudleb, armastus laulab, armastus mängib ja armastus loob.

Tegelikult on kõik, mida inimesed teevad, armastus. Isegi need, kes valivad kahjustamise või varastamise teistelt, teevad seda armastusest iseenda vastu, kuna usuvad, et peavad seda tegema olemaks õnnelik ja kaitstud. Mitte kõik teod ei paista armastavad, ent sisimas on neil, kes seda teevad, kavatsus teha head vähemasti iseendale, ehkki võimalik, et teiste kulul.

Kahjustavad teod on püüdlusteks- olgugi ekslikeks- säilitada oma elu või saada midagi, mis nende arvates teeb neid õnnelikuks. Inimeste arenedes muutuvad nad aina hoolivamaks ka neile lähedaste inimeste elude säilitamise suhtes. Lõpuks laieneb see ring haarates tervet inimkonda, võibolla isegi iseenese elu arvelt.

Kui sa oleksid võimeline nägema armastust igas teos, ei oleks põhjust hinnanguteks, mis viib vaid veel suurema eraldatuse, vihkamise, kättemaksu ja kannatuse tekkimisse maailmas. Loobumine kõikidest hinnangutest ei tähenda kurjuse lubamist ja loobumist seista õigluse eest. Pigemini tähendab see, et sa ei aita kaasa eraldatusele ja vihkamisele, mis toetavad ja toidavad ego tunnet, et tal tuleb enda turvalisuse nimel teistele vastanduda.

Kui egod võtavad vastu armastust ja kaastunnet, võnguvad nad ühes sellega ning väljendavad armastust, vahest ehk mitte otsekohe (kui ollakse väga traumeeritud), kuid ükskord ikkagi. Armastus ravib ja aitab inimestel välja kasvada ego-samastumisega kaasnevast hirmust Olemuse rahusse. Teisest küljest eraldavad hindamine, vihkamine ja kättemaks inimesi ning kinnitavad ego kahtlusi, et tal tuleb teha kõik endast olenev iseenda kaitsmiseks ja saamaks soovitut sellest vaenulikust maailmast. See hoiak on nakkav ja loob äärmiselt ebameeldiva maailma. Sina võid anda oma panuse seda ümber pöörates- nähes igas teos armastust ja pidades meeles, et iga inimolend on loomupäraselt hea.

Nii toimides lubad enesel kaasa tunda kannatusele, mida keegi valmistab iseendale või kellele iganes, kuna ta ei tea tõde. Sellest johtuvalt oled aina enam huvitatud pigem teadmatuse hajutamisest ning sellesse segatute tervendamisest kui hinnangute andmisest või õiguserikkujate karistamisest. Inimseisund on niisugune, et inimesed pole võimelised hästi valima, sest nad ei mõista, kes nad tegelikult on ega tea, mida vajavad tõelise õnne leidmiseks. Nad teevad valikuid, mis toovad kannatust nii neile endile kui teistele. Kuid see kõik on osaks vaimsest evolutsioonist. Mitte keegi ei saa valgustunuks enne kui pole kaotsi läinud eraldatuse illusiooni ning teinud haiget enesele ja teistele. Antud arengustaadiumi läbivad kõik ning vastutus langeb neile, kes selle juba teostanud, et aidata neid, kel puudus mõistmisest.

Armastus on kõikjal
Ehkki võib näida keeruline näha armastust teatud tegudes ja headust teatud inimestes, ei ole selles maailmas armastavate tegude ja armastavate inimeste leidmine tegelikult nii raske. Armastus särab ühel või teisel moel läbi igaühe, sest teda ei saa peita või alla suruda. Mõned on avastanud armastavate tegude rõõmu ja praktiseerivad seda teadlikult. Kuigi enamik inimestest ei pruugi sel tasandil tegutseda, püüab enamik olla teiste vastu armastusväärsed, eriti oma lähedaste suhtes. Peaaegu igas vastastikuses toimimises võid sa näha inimesi pingutamas olemaks armastavad. Viisakus, naeratused, taktitunne, abivalmidus, vastuvõtlikkus ja tähelepanu on armastuse ja hea tahte väljendusteks. Ainuüksi see, et need väljendused pole alati puhtad, ei kahanda tõsiasja, et need on juhitud armastusest.

Ehkki ego on motiveeritud oma vajaduste rahuldamisest ning enamus inimesi on sellega samastunud, on Jumalik elav ja voolav igaühes, inspireerimas igat isikut armastust väljendama. Segavaks on siinjuures inimeste kalduvus pöörata oma tähelepanu egoistlikule meelele, mis tähendab üldiselt hinnangute andmist ja iseenda peale mõtlemist; seeasemel, et mõelda, kuidas võiks väljendada armastust.

Meelt saab treenida ego kalduvustele vastu töötama. Nõnda juhtub neis, kes on pühendanud end armastuse väljendamisele: nad on otsustanud seda teha ning valivad ikka ja jälle armastuse väljendamise seeasemel, et järgida egoistliku meele soovitusi. Niisugusele armastusele on truud väga vähesed, kuid siin asub juhtima vaimne evolutsioon. See juhib kestva armastuse väljendamisesse niipea kui inimene on ärganud oma tõelisele olemusele ja liitub aina enam Põhiolemusega.

Tähelepanu
Tähelepanu pööramine on armastuse põhilisimaks vormiks. Seda võib näha kõikjal, ja sedagi, et armastust maailmas võib väljendada väga lihtsalt.

Sa armastad seda, millele sa oma tähelepanu pöörad. Kui suunad tähelepanu egoistlikule meelele, siis armastad seda ja ühined sellega. Kui pöörad tähelepanu teistele, siis armastad sa neid ja ühined nendega. Küsimine: „Millele ma oma tähelepanu pööran?“, võib olla suurepäraseks vaimseks praktikaks ning aidata sul võõrduda harjumusest samastada end egoistliku meelega.

Tähelepanu osutamine teistele on sageli vastuolus tähelepanu pööramisega oma meelele, sest meel ei ole teistest huvitatud. See on huvitatud vaid iseendast, oma mõtetest, oma arvamustest ja oma märkamistest. Oma tähelepanu pööramine teistele on armastuse and kuna nõnda toimides pead mööda minema ego kalduvusest pöörata tähelepanu iseendale ja oma vajadustele. Enesekesksuse programmeritusest jagu saamine ja teistele keskendumine nõuab teatud pingutust. Seda tehes valivad inimesed armastuse ja väljendavad armastust kõige ehedamal ja lihtsamal viisil.

Kellelegi tähelepanu suunamine võib saada võimsaks kiirenduseks. Kui sa pöörad kellelegi oma tähelepanu, suunad sa talle armastuse energiat olenemata sellest, kuidas sa võid end tunda oma isiksuse tasandil. Valik suunata oma tähelepanu teistele on armastav valik. See ühendab armastuse energiaga, mis on nii sinu kui teiste olemus, ja see on kingitus. See kõik juhtub väga peentel tasanditel, ent siiski tajutav inimestele, kellele tähelepanu on teretulnud ning kes on sageli sügavalt puudutatud, kui keegi neile tähelepanu suunab. Inimestele tähelepanu pöörates tunnistad sa oma Ühesust nendega ning hõlbustad Ühesuse kogemuse hoogustumist kuitahes õrn see ka poleks.

Teistele tähelepanu pööramine tekitab neis armastuse kogemuse ning see niihästi väljub teiste suunas kui ka tuleb sinu juurde tagasi, nii et oma tähelepanu suunamine teistele on rahuldustpakkuvam kui oma tähelepanu andmine meelele. Igaüks tahab armastada enam kui keegi teine, sest oma tõelise olemusega kokkupuutes olemine on rahuldust pakkuv, vastupidiselt teistele asjadele, mida ego üritab saada ja mis pakuvad vaid põgusat rahuldust. Just selle pärast muutub teistele tähelepanu suunamine seda kergemaks, mida enam seda tehakse.

Sama rahuldustpakkuv on, kui suunad tähelepanu sellele, mida sa teed. Egoistlik meel tõmbab su enesega oma ebareaalsesse mõtete maailma. See ahvatleb endale tähelepanu pöörama mahlaste mõtetega minevikust ja fantaasiatega tulevikust ning mõtetega, mis kasvatavad ego ja iseenda erilisuse tunnet (mis sagedamini seisneb teiste mahategemises). Armastava elu akt on pigem see, kui anname oma tähelepanu sellele, mis hetkel toimub, kui see, et hülgame toimuva põgenedes ego loodud mentaalsesse maailma.

Millal iganes sa pöörad oma tähelepanu selle, mis tegelikult käesolevas hetkes toimub, saad sa vastutasuks armastuse, rahu ja rahulolu kogemuse. Suunates oma tähelepanu pigem tõelisele elule kui meelele, liidab see sind armastusega, mida igaüks igatseb. Ometi oled sa programmeeritud hetkest eemalduma. Vastutoimimiseks tuleb sul valida tähelepanu suunamine sellele, mis on Tõeline. Seda tehes vabaned egoistliku meele põhjustatud kannatustest ning tema lakkamatust rahulolematusest, negatiivsusest ja hinnangute andmisest. Kõik, mida sul iial teha tuleb vabanemaks sellest kannatusest, on suunata oma tähelepanu meelelt (mõtlemiselt) käesolevasse hetkesse.

Käesolevas hetkes koged sa oma tõelist olemust ja oma tõelise olemuse kõiki omadusi. See on ainuke koht, kus on võimalik kogeda tõelist armastust, nõusolu, rahulolu, rahu ja rõõmu. Ja kõik, mis sul teha tuleb, on suunata oma tähelepanu sellele, mis on praegu toimumas, mitte mõtlemisele.

Nõusolek
Üheks põhjuseks, miks inimesed pöörduvad ära praegusest hetkest ning seal peituvast rahust ja rõõmust on see, et nad on programmeeritud ära tõukama elu sellisena nagu see on. Nad tahavad elu nende eneste tingimustel, kuid nii ei saa see kunagi olema. Isegi kui ego saaks oma tingimuste kohase elu, mida ta kohati aeg-ajalt saabki, tahab ta peagi enamat või erinevat või paremat kui see. Ego ei aktsepteeri elu, mis on ka üheks põhjuseks, miks ta ei taha sellele tähelepanu pöörata.

Ego annab tähelepanu pigemini oma fantaasiatele, unistustele, mälestustele ja isegi hirmudele kui iga hetke tegelikule tõelisusele, mis lisaks oma ebatäiuslikkusele (ego vaatenurgast) on ka kontrollimatu ja etteaimamatu. Kontrollitavuse ja etteaimatavuse puudumine on ego jaoks väga häiriv. Kokkupuude Tõelisega on egole äärmiselt ebamugav kuna peab silmitsi seisma tõega- mitte keegi ei saa panna elu toimuma. Niikaua kuni ego jääb enese loodud reaalsusesse saab ta kuningat mängida. Ta arvab, et saab panna elu kulgema omatahtsi. Ta eitab ilmselget reaalsust ja usub reaalsusest seda, mida tahab uskuda.

Nõusolek sellega, mis iganes juhtub- olenemata, mis see on- liidab sind Olemusega ja viib su tõelise õnne, rahu ja rahulolu seisundisse. Egole on see otsekohe vastuvõetamatu, nii et see ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Egoistlik meel leiab vigu isegi rahus, kuulutades selle igavaks ning kergitab üles probleemi, millest mõelda ja mida lahendada. Kui nõustud tema määratlusega hetkest, oled samastunud mitte Olemuse vaid jällegi egoga. Õnneks võib nõusolek tuua su kohe tagasi hetkesse. Niipea kui oled sellest teadlik, saad nõusolekut kasutada Olemusse viiva teena.

Nõusolek, aktsepteerimine on armastuse sünonüümiks. Armastus nõustub kõigega. Võid öelda, et see on armastuse definitsioon. Nii et olles nõustunud sellega, mis juhtub, oled sa maandunud Armastuse territooriumil. Ometi tuleb sul sellesse püsima jäämiseks toimuvat jätkuvalt aktsepteerida, ja see on väljakutse, sest meel leiab peaaegu igas hetkes põhjuse sealt lahkumiseks. Pead ikka ja jälle ütlema mõistusele „ei“ kuni selle haare lõdveneb. Mida enam sa talle „ei“ ütled, seda nõrgemaks ta muutub; ja mida enam „jah“ talle ütled, seda tugevamaks ta saab.

See nõuab püüdlikkust, pühendumust ja valikut ning sina oled ainus, kes saab võtta enesele selle kohustuse ja valiku. Sel põhjusel on sinu vaimne areng mingil määral sinu enda kätes. Teised faktorid määravad kuidas ja millal sa vaimselt avaned, kuid selle kiirus sõltub suuresti sinust ja su valikutest.

Nõustuda sellega, mis parasjagu toimub ei ole nii raske kui sa mõelda võid. Sul tuleb nõustuda vaid sellega, mis juhtub praegusel hetkel, mitte iga hetkega läbi aja. Egol on raske leppida käesolevas hetkes toimuvaga, sest ta ketrab negatiivset lugu selle kohta, kuidas hetkel toimuv võib mõjutada tulevasi hetki. Näiteks tundes end haiglasena paneb ta su kannatama rääkides, kui kohutav see võib olla ning kui negatiivselt võib see mõjutada sinu elu. Kõik need kokku kedratud lood on valed. Ta ei ennusta iial tulevikku täpselt.

Hetkel toimuva aktsepteerimine ei ole nii keeruline nagu arvata võid ka selle pärast, et aktsepteerimine ei tähenda, et see sulle meeldima peaks. Sul tuleb vaid aktsepteerida seda, et sulle ei meeldi see, mis parasjagu juhtub. Hetkega nõusolemine tähendab lihtsalt seda, et sa lased sellel olla nii nagu ta on. Ja lõppude lõpuks- mis muud valikut sul ongi kui asi on nii nagu ta just on?

Ainus teine valik on sellega vaielda, kaevelda selle üle, üritada ignoreerida või üritada seda muuta, mida ego peaaegu igal hetkel teebki. See on kannatamise retsept ega muuda seda, mis parajasti on- ta muudab selle vaid ebameeldivaks. Lubades juhtuda sel, mis juhtub, liidad sa end eluga ning see muudab iga hetke- olenemata sellest, mis toimumas on- rahuks.

Kui hetk on ok just sellisena nagu ta on, ja sa ei vastandu sellele, oled sa tõeliselt kohal. Avastad, et igas hetkes on palju enamat, kui see, mis sulle hetkes meeldib või ei meeldi. Ta on külluslik oma keerukuse, ulatuse ja iluga. Egoistlik meel joonistab hetke kas mustaks või valgeks, heaks või halvaks. Tal on toimuvast lihtsustatud vaade vastavalt oma meeldimistele ja mittemeeldimistele, aga hetk ei ole sugugi lihtne. See on huvipakkuvalt muutlik, etteaimamatu ja intelligentne. Kes teab, mis juhtub järgmisena? Iial ei tea. Põhiolemuse perspektiivist on elu etteaimamatus oivaline, erutav ja kütkestav. Ka seda tunned sa nõusolus olles.

Olemus aktsepteerib. Nii et aktsepteerides väljendad sa Olemust, ja kogedes aktsepteerimist teistelt koged sa Olemust. Meenuta kõiki hetki ühe päeva jooksul, mil sa kas aktsepteerid või koged aktsepteerimist teistelt. Iga kord, kui see juhtub, kerkib Olemus- Jumalikkus- sinu elus esile. Armastus on kõikjal nõustumise kujul. Sa oled nõus taevaga, gravitatsiooniga, nõustud oma hingamisega, puude värviga, vaikusega helide vahel, sa oled nõus ruumiga objektide vahel- oled nõus enamusega sellest, mis on. See oled sina armastamas elu ja lubades tal olla selline nagu ta on.

Mõistus katkestab selle rahu, selle armastuse, rääkides sulle, et miski on valesti, halb, soovimatu- et koer ei peaks haukuma, päike ei peaks olema nii kuum, ja õhk ei peaks olema nii tuuline. Kui nõustud oma mõistusega- kannatad. Kui mitte- jääd Olemusse lubades kõigel olla nii nagu ta on.

Egoistlik meel hakkab sulle rääkima, et elu aktsepteerides ei saa sa iial midagi teha. Ta püüab sind nõustumisest välja hirmutada võrdsustades selle passiivsuse ja laiskusega ning eristamise puudumisega, mis ohustavad ellujäämist. Aktsepteerimine on ohtlik ego eluspüsimisele, mitte eluspüsimisele. See on tõhusaim eluspüsimise strateegia kui mistahes ego poolt pakutu.

Aktsepteerimine on armastus, ja armastus ühendab su kõigega, sest ühendab su sellega, kes sa tõeliselt oled- kõik. Mis saab olla veel kasulikum ellujäämisele kui ühendus kõigega ja teadmine, et sa oled kõik? Kas on mingit põhjust, miks Sina kui Jumalik, ei peaks hoolitsema iseenda eest, sina kui looming? Sa hoolitsed enda eest ja nii ka iga igaüks. Ego ei saa sinu eluspüsimist enda arvele kirjutada, ta on rohkem seganud kui aidanud.

Lisaks egole elab sinu elu veel midagi muud, ja mida enam sa seda lubad, seda enam see elu üle võtab. Olemus elab läbi sinu ja väljendab end läbi sinu niipalju, kuipalju sa seda lubad. Iga inimene on suuremal või vähemal määral Olemuse väljendus. Jumalik liigub, kõneleb, toimetab, loob, naerab, mängib ja töötab igaühe kaudu sel määral, mil määral seda võimaldatakse, aga ta on igaühes olemas. Kui tahad Jumaliku kogemust- siis sa oled seda kogemas! Ja nii kõik teisedki.

Sa ei ole Jumalikust eraldi. Ego on tunne, et oled eraldiolev isik ja Jumalik on midagi sellest lahus olevat, aga see on vaid mõte. Ego on vaid mõte „ma eksisteerin omaette isikuna“. See ei vasta tõele. Sa oled Jumalikkus inimolevuse maskeeringus. Mida enam hakkad nägema, et sa pole see, keda sa arvad end olevat, seda enam hakkad kogema seda, kes oled tõeliselt ja kes on ka kõik teised tõeliselt. Jumalikkus on kõikjal.

4 Jumalikkus tegevuses
Jumalik elab sinu kaudu
Ego ei ole ainuke asi, mis liigutab su keha. Mitmeid kordi päevas paneb Jumalik su tegutsema ja kõnelema, samal ajal kui sulle jääb mulje, et sina teed seda kõike. Oled programmeeritud tundma end eraldiolevana ja osa sellest programmeeritusest on tunne, et pigemini sina teed, mida sa teed, kui et sind paneb liikuma Intelligentsus, mis on suurem kui sina.

Paljudel teist on tunne, et sind liigutatakse läbi elu, on tunne ühendusest Olemusega. Mida enam oled Olemuse poolel, seda enam sa nõnda tunned. Siiski on enamus inimestest põhilise aja egoga samastunud ning nende jaoks on tunne, et neid paneb liikuma midagi neist suuremat, haruldasem ja põgusam. Sellele vaatamata tunnevad nad seda samuti, ainult et aeg-ajalt. See tunne on väga rahuldustpakkuv. Nii vähese vastupanuga läbi elu liikuda tundub mõnus. See tuleb vabanemisest egosamastumisega kaasnevast tavapärasest heitlusest.

Kui tegu või kõne on Olemusest inspireeritud, voolab see iseenesest ja kergelt. Sa tunned end olevat sunnitud midagi tegema või ütlema ilma seda ajas ette mõtlemata. Sa ei kahtle- sa lihtsalt teed seda. Taoline tegu või kõne tundub pingevaba, loomulik ja ehe- egotu. Tundub, nagu ei teeks või kõneleks sina, vaid see pigem tuleks nagu sinu kaudu ning sina oled vaid vahendiks sellele. Tulemus tundub hea, puhas ja õige.

Niisugune kogemus on olnud kõigil, aga mitte kõik ei tunnista seda läbi nende liikuvaks Jumalikuks või Olemuseks. Mida rohkem see ära tuntakse, seda rohkem see juhtub. Jumalik väljendab end sinu kaudu ainult sel määral, mil määral sa seda lubad. Jumalikku Kohalolu väljendavad tõenäolisemalt need, kes selle ära tunnevad. Kes ei tunne, leiavad selle kogemuse olevat rahutukstegeva ja häiriva. Kuna nad ei saa sellest kogemusest aru, ei usalda nad seda ning tõenäoliselt takistavad seda edaspidi. Järkjärgult annab Jumalik endast teada igas elus oodates kannatlikult, millal oled selle kogemuse jaoks valmis.

Vahepeal teeb ta mis suudab mõjutamaks sinu valikuid. Kuna enamikele inimestele on prominentseks hääleks egoistlik meel, peab ta leidma tee, kuidas sellest mööda hiilida või koostööd teha. Ta teeb järgmist: töötab selle elu sees, mida ego üritab luua. Enamasti räägib Olemus sinuga intuitsiooni kaudu sind tegutsema nügides. Sinu valikud on tehtud kas kuulates egoistlikku meelt või intuitsiooni ja selle müksusid. Need kaks erinevat häält või ajendit tegutsemiseks või rääkimiseks, eksisteerivad koos. Sinu valida on, millisele neist vastad.

Enamus inimesi on harjunud kuulama pigem mõtteid kui intuitsiooni, nii et otsuseid vormib lõpuks rohkem ego kui Olemus. Arenedes see nihkub ning egoistlik meel muutub vähem prominentseks, Olemus aga rohkem. See juhtub osaliselt seepärast, et oled avastanud, et egoistliku meele järgimine ei too tõelist õnne ega rahuldust, täpselt järgitud intuitsioon aga küll.

Aja möödudes hakkad intuitsiooni paremini tõlgendama, kuna areneb kogemuste kaudu. Olemuse suhtlust õpid lahti seletama katse-eksitus meetodil. Viimaks muutud selles nii osavaks, et sõltud meelest ainult praktilistes asjades, milleks meel loodud ongi, näiteks nagu kaardi või suunajuhiste lugemine.

Jumaliku nägemine oma tegudes
Mis liigutab sinu käsi? Mis paneb su keha hingama? Mis naerab? Mis ärkab üles? Mis hüppab hommikul voodist üles? Seda sorti tegevused on valdavalt spontaansed. Suures osas ei otsusta sa neid asju teha, need lihtsalt juhtuvad. Paljutki lihtsalt juhtub. Mõtle selle peale. Pane tähele, kui palju neist asjadest, mida teed, lihtsalt toimuvad ilma, et sa mõtleksid. Paljud asjad, mida sa teed ilma mõtlemata on inspireeritud Olemusest, kuna ta elab läbi sinu. Mõned sinu automaatsetest reaktsioonidest ja vastustest on tingitud (egost), kuid lihtsalt märka neid hetki, mil nad seda pole. Kust taolised spontaansed tegevused tulevad? Miks sa väljud voodist just sel hetkel ja mitte mõnel muul? Miks haarad telefoni, et kellelegi helistada ühel hetkel ja mitte teisel? Mis on määravaks seda tehes?

Jumalikul on sinu tegevuste ajastamisega rohkem pistmist kui arvata võid. Sa tead, et tõused ükskord voodist, sest inimesed teevad seda hommikuti, aga miks just sel sekundil? Võib-olla oli see otsus ja sa järgisid seda, aga kui see juhtub ilma otsustamata, siis kes valis üles tõusmise? Mõistus valib suure osa ajast, kuid hakka märkama seda, mil mõistus ei vali ent tegutsemine siiski toimub ja sõnad saavad räägitud. Seda tehes sa näed, et siin peitub suur müsteerium, ja see müsteerium osutab sellele, mis sa tõeliselt oled.

On veel miski elamas seda elu, mis on maskeeritud selleks sinuks, kes sa arvad end olevat. See mina on ainult mõte, samas kui see miski on tõeline, kuid mitte olevus ega asi, ja ta pole lahus mitte millestki. Seda ei saa puudutada, näha või määratleda, sest ükski määratlus ei suudaks sisalda kogu tõde. See on hoomamiseks liiga tohutu ja saladuslik, ja nii peabki. Sinu mõistus ei suuda hoomata seda Saladust, ja see hoiabki saladuse saladusena.

Kuid nagu iga suure saladusega, on siingi talle osutavad vihjed. Üks vihjetest peitub selles, kes otsustab tegutseda või kõneleda. Kui meel otsustab tegutseda või kõneleda, on asi piisavalt selge, sest sellele otsusele eelnevad mõtted. Aga kuidas jääb nende kordadega, kui sa tegutsed või räägid ilma ajendavate mõtete või sunduseta? Väga hoolikalt jälgides avastad sa, et tegutsed ja kõneled spontaanselt palju sagedamini kui mõtete tulemusel.

Need spontaansed tegutsemised ja kõnelemised räägivad palju sinu tõelisest olemuset ja sellest, mis Müsteeriumil selles elus kavas on. Märkad, et need spontaansed teod ja kõnelemised ei kahjusta iial kedagi, vaid pigem toetavad ja tugevdavad elu. Märkad, et see Müsteerium, mis on su tõeline olemus, väljendab armastust, lahkust, leebust, rõõmu ja tõde. Märkad, et see armastab elu ega avalda vastupanu sellesse sukeldudes ja tegutsedes kui vaja. Ta räägib kui rääkimine on vajalik, ja ta räägib targalt. Kui sõnu pole vaja, siis ta vaikib. Kui tegutsemist pole tarvis, siis ta puhkab. Jumalik väljendab end ka tegude ja sõnadeta. Mõnikord ta lihtsalt puhkab ilma sekkumata keset toimuvat. Koostoimes eluga liigub ta sisse ja välja- mõnikord ta tegutseb ja mõnikord on vaiki, kuid on alati kohal.

Kohalolu on tunda, olgu siis sinust või kellestki teisest läbi liikudes või lihtsalt vaikselt puhates. See on tunda energiana, teadvuse või teadlikkusena, justkui keegi oleks siin ja pealt vaatamas või väljumas sinu või kellegi teise silmadest või eemalt elu juhatades. Paljudele on see Kohalolu vaevutajutav, mõnedele tugevalt tuntav. Kohalolu kogemus tugevneb sellest rohkem teadlikumaks saades ja seda tunnistades. Ja lõpuks samastub su iseenda tunne ego asemel sellega. Tunned end pigem Kohalolu (Olemuse) kui selle minana, keda sa arvad end olevat.

Kuni hakkad end Kohaloluna nägema ja sellega samastuma, koged seda kui midagi iseendast väljaspool olevat, nagu Jumal oleks sind jälgimas. See on loomulik staadium, mis eelneb iseenda avastamisele Kohaloluna ja toimib sillana egoga samastumise ja Olemusega samastumise vahel. Selle staadiumi vältel omistatakse Olemuse headus pigem millelegi endast väljapoolsele- Jumalale- kui iseendale. Ego on selle omistamisega rohkem rahul kuna jääb nii puutumatuks. Oled siiski veel keegi probleemidega, mis tuleb egol lahendada. Niipea kui samastumine nihkub egolt Olemusele, kaotab ego oma reaalsustunde ja võimu. Ta ei kao, kuid ei ole enam teadvuse keskpunkt, mis on nihkunud Olemusse.

Jumaliku nägemine teiste tegudes
Jumalik on niisamuti ilmne teiste tegudes, eriti kui inimene on Olemusega tugevasti ühenduses. Sel juhul tegutseb see inimene Olemuse kanalina tuues ühendusse ka teda ümbritsevaid. Tegutsemine Olemusest ei ole mitte ainult rahuldustpakkuv, vaid ka võimas. Neil tegudel on vägi tõmmata teisi jumaliku Mina kogemusse ning nende jaoks, kes ei ole harjunud seda kogema, on see tõepoolest tähendusrikas.

Võid Olemust teiste tegevustes ära tunda selle järgi, kuidas sa end nende juures tunned- erksalt, positiivselt, õnneliku ja tugevana. Elu näib hea ja õige ning see, mida nad teevad või ütlevad, tundub hea ja õige. Miski, mida nad ütlevad, võib sind liigutada või puudutada. Võid tunda isegi külmatunnet või surinat, mis näib kinnitavat sinu tundeid nende öeldu kohta. Sedasorti tegevused ja suhtlemised juhtuvad sagedamini kui aru saad, ent niipea, kui oled neist teadlikumaks saanud, näed, et nad juhtuvad kõikjal su ümber.

Jumalik töötab läbi sinu ja teiste, et maailma muuta. Ta toob läbi teiste sulle teavet, vihjeid, mugavust, abi, tõde, tarkust, tervenemist, toetust või mida iganes sa vajad arenemaks nii nagu sulle määratud. Ja sina teed sama teistele. Jumalik kasutab sind oma kavatsuste väljendamiseks ja teostamiseks, nõndasamuti ka teisi. Sul ei ole vaja olla valgustunud, et sind saaks niimoodi kasutada- sul tuleb olla vaid elus.

Mingil määral oled sa alati Jumalikule vahendiks olnud, enamasti sellest mitte teadlik olles. Niipea, kui oled sellest nähtusest teadlikuks saanud, tahad sa sel viisil veelgi enam teenida ja see juhtub teadlikumalt. Kui ego on kõrvale jäetud ja sa oled liitunud sellega, mis liigutab kogu loodut, ei ole vajamineva teostamiseks mingeid piire.

Jumalik töötab läbi igaühe ainulaadselt ja iseloomulikult. Igaühel on oma anded ja tugevused, mida selle eluaja jooksul arendatakse ja väljendatakse. Läbi Olemuse on Jumalikul sinu jaoks plaan selles elus ja see on sinu jaoks unikaalne. Jumalik töötab erinevalt läbi iga inimese, olenevalt tema oskustest ja annetest. Ta kasutab sind viisidel, mida on kavatsenud ja see on sulle kõige rahuldustpakkuvamaks kogemuseks.

Mõnel plaanil on väga lihtne eesmärk- näiteks õppida olema parem ema või muusikalise ande arendamine, teistel jällegi on suuremad eesmärgid- rahvastikuprobleemi lahendamine või haigusele ravi leidmine. Mis iganes plaan sul on, see tuleb sinusse Olemusest läbi sinu intuitsiooni ja läbi teatud tegutsemistungi. Olemus juhendab sind oma plaani täitma, tehes sulle köitvaks ühtesid tegevusi ja teisi mitte. Sa tunned, et sind tõmbab õppima või tegema seda, mis aitab sul oma plaani ellu viia.

Ego võib siin vahele segada eksitades sind muude eesmärkidega või läbi hinnangute andmiste või muude halvustavate märkustega, mis takistavad sind liikumast kõige eneseteostuslikumasse suunda. Seda rolli mängivad ka teised inimesed. Need, kes on egoga tugevasti samastunud, üritavad sulle rääkida, mida sa peaksid või ei peaks tegema, justnagu nad teaksid. Just sel moel toimib ego teistega.

Ego võtab enda peale õigsuse positsiooni ning üritab oma vaatekohta teistele peale suruda. Ta ei koge ega usalda ühtegi teist jõudu universumis peale iseenda. Ta usub, et mõistus vastab mitte ainult lihtsatele, praktilistele küsimustele, vaid ka küsimusele kuidas oma elu elada. Usk mõistusesse meelitab mõnda aega paljusid eksiteele, kuni Olemus uuesti mõjule saab. Olemus domineerib peaaegu alati, vähemasti mingil määral. Vaid mõned üksikud on täielikult kadunud egoistliku meele ülemvõimu alla. Õnneks.

Seda, kas sinu teod on ühenduses ego või Olemusega, saad aru oma enesetundest. Kas tunned end õnneliku, lootusrikka, põnevil oleva ja elavana järgides teatud suunda või mõeldes sellest? Olemus vastab sellele „jah“. Tundes end segaduses, ebakindla, negatiivse, hirmunu ja loiuna mingi suuna suhtes, pole see sinu jaoks võibolla õige. Kas sinu või kellegi teise ego ütleb, et peaksid seda tegema? Järgnevad „peaksid“ ei too sulle kunagi õnne, samas kui Olemuse sügavama tõukejõu järgimine toob.

Ego loob soove, Olemus tõukejõudu. Need on väga erinevad, on erinevalt kogetavad ja toovad erinevaid tagajärgi. Ego soove järgides sa õpid, kasvad ja arened oma loodud olukordade tulemusel. Nende soovide täitumisel ei leia sa mingit kestvat õnne, kuid võib tekkida mõningane rahulolu kasvamisest ja õppimisest. Jumalik otsib kogemust, õppimist ja kasvamist sinu kaudu. Ta taotleb seda, seega laseb ta sul ego soove järgida. Siiski paneb ego sind uskuma, et see suund teeb õnnelikuks, kuid see pole nii.

Olemus, seevastu, tekitab sisemist sundi järgida teatud eesmärke ja teha teatud asju. Nende sundide järgimine ja eesmärkide teostamine pakub sügavat rahuldust. Õnn on siin kõrvalprodukt, sest ühendades end Olemuse eesmärkidega, ühendad sa end ka Olemuse omadustega, ja õnn on üheks neist. Kui tahad õnnelikku ja rahulolevat elu, siis ühenda oma tegevused kavatsustega, mis Olemusel sinu jaoks on. See pole nii raske kui näib kõlavat. Lihtsalt kuula oma intuitsiooni ja Olemuse müksusid ego „peaks“ ja „ei peaks“ asemel.

jätkub allpool...

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

Oma tegevuste ühendamine Olemusega
Mõtlemine on see, mis takistab adumast Olemuse tegevusi sinu jaoks. See vastab tõele kahel põhjusel: sa usud, et mõtlemisel on vastused küsimusele, kuidas oma elu elada- nii otsidki vastuseid mõistuselt; ja olles hõivatud mõtlemisega ei märka sa Olemusest lähtuvaid intuitsiooni ja tõukeid. Veelgi enam- niipea kui oled end mingile suunale pühendanud, teeb mõistus kursi muutmise tihtipeale raskeks. Egole ei meeldi eksida ja ta ei muuda oma kavasid nii kergesti. Tal on kalduvus oma plaanidele truuks jääda, isegi kui leidub tõendeid vastupidisest. Meel võib olla kangekaelne. Tema otsus kindlat suunda järgida tuleneb osaliselt soovist tõestada oma valikute õigsust. Suuna muutmine tähendaks lüüasaamise omaksvõtmist.

Olemusest tulevat otsust õhutab aga rohkem inspiratsioon kui isemeelsus. See lähtub sügavast pühendumuse tundest, olenemata sellest, kuidas asjad kulgevad, ja ilmselgest valmidusest elada teadmatuses, võtta riske ja teha ohverdusi. Seda juhib rohkem kirg ja tegutsetakse rõõmu ning vähem võimaliku kasu pärast. On tunne teha midagi, mis aeg-ajalt võib näida mõistusvastane. Ego jällegi on selles, mida ta taotleb, väga ratsionaalne, jahtides asju tihtipeale vaid unistusest erilise tasu järele.

Erinevus on selleski, kuidas Olemus ja ego püüdlevad. Kui Olemus liigub koos eluvooluga, kasutades võimalusi, mis end ise pakkuvad, siis ego pressib ja püüab panna asju juhtuma konkreetses ajakavas ja vastavalt oma ettekujutusele. Ta koostab kava ja üritab seda ellu viia. Olemusega ühendunult paljastad ja järgid sa Olemuse plaani nii nagu see loomulikult avaneb. Sina ei koosta seda plaani, vaid pigem häälestud juba olemasoleva plaani kohaselt. Need on kaks väga erinevat elustiili ja nad toovad endaga väga erinevaid kogemusi. Elu ühenduses Olemusega pakub palju enam õnne ja – kergendust.

Olemusega ühendunult toimub tegevus loomulikult, orgaaniliselt (hetkest ja asjaoludest), kergelt ja arusaadavalt. Kui tegutsemine tuleb Olemusest on see selge, positiivne ja teostub tavaliselt kergelt. Asjad lähevad ise paika. Kui tegevus lähtub egost, on see sageli segadusseajav ja ebakindel, ehkki tahtlik. See võib põrkuda ettenägematutele probleemidele ja takistustele. Ego kipub hetkereaalsust eirama ja keskendub soovitud tulemusele, mõnikord olulisi fakte välja jättes. Ego näeb seda, mida tahab näha ja teeb oma valikuid sellest johtuvalt, nii et tema valikud pole tihtipeale targad ega õige ajastusega.

Olemuse plaani avastamiseks pead pöörama tähelepanu sellele, mis kerkib hetkest, sest plaan avaneb iga hetkega. Sa ei saa raamatust selle kohta lugeda. Sa ei saa seda mõeldes välja nuputada. Saad selle avastada vaid praegusele- käesolevale hetkele- tähelepanu pöörates. Mis toimub? Mis ajendid sellest hetkest kerkivad? Mida sa tunned, et peaksid praegu tegema? Mida sa praegu tegemas oled?

Sa ei saa neid küsimusi iial esitatud, sest iga hetk on uus ja erinev. Et saada teada, mida teha järgmisena, pead jätkuvalt vaatama praegusesse. Siiski on parem mitte vaadata sellesse oma mõistusega. Ära mõtle ega räägi selle kohta lugu. Pigem märka, milline on su kogemus. Mis liigub? Mida sa koged? Millised mõtted või ettekujutused teevad su rõõmsaks? Neid tuleks järgida. Kuhu su energia läheb? Kuhu ta tahab voolata? Tee seda ning vaata, mis järgmisena juhtub. Siis tee seda ja vaata, mis tuleb järgmiseks.

Sa ei saa plaani ajas ette teada. See avaneb järk-järgult iga hetkega. Sul tuleb usaldada ja teda järgida. Egoistlikule meelele see ei meeldi ning ta üritab tuua sind tagasi oma plaanide juurde, aga hoia endiselt tähelepanu hetkes, mitte mõistuses. Sa tead, et oled õigel teel kui tunned rõõmu. Las see olla su teejuhiks.

Ego juhindub ideedest, kuid mida need endast kujutavad ja kust nad tulevad? Kui usaldusväärsed nad tegelikult on? Oled programmeeritud uskuma, et su mõtted on õiged ja usaldust väärt, aga on nad seda tõepoolest? Olemus on palju enam usaldatav. Ta on kinkinud sulle kogu rõõmu, mida sa iial kogenud oled. Mida su mõistus sulle kinkinud on? Enamasti valu. Niipea kui seda näed, on valik tõeliselt selge, aga sul peab olema tahtmine seda näha. See valik tuleb sul teha.

5 Jumalik kõneleb
Kõnelemine Jumalikuga
Jumalikuga on kerge rääkida, sest sul on temaga otseühendus. Sa pole temast iial lahus. Pole oluline kui eraldi sa end tunned- ta on siin, sinuga, jagades ja saades osa sellest elust ühes sinuga, sest ta on sina ja kõik muu. Ta ei hülga oma loomingut, vaid elab selles, vaikselt ja märkamatult. Ta teeb end teatavaks igas hetkes, ent tavapilgu eest peidus oma peene ja vähenõudliku olemuse tõttu, mida varjutab ego ja meele väljapaistvus.

Kuna ta on sinu meeltele märkamatu ja mõistusele mõistetamatu, ei tundu ta reaalsena; ja ometi on see loonud kõik, mida reaalseks pead. See on kogu elu taga peituv raamistik. Sa ei saa seda näha või puudutada, aga sa võid ja saad seda kogeda. Sa ei saa seda kunagi mitte kogeda, sest sa oled tema käed, silmad, kõrvad, jalad ja suu selles maailmas. See liigutab sind läbi elu, kogeb läbi sinu ning areneb nende kogemuste tulemusena.

See on reaalsem kui see sina, keda sa arvad end olevat ja mis on pigem Jumaliku poolt välja võlutud unenägu. Jumalik laseb unenägijal unega manipuleerida, kuid lõppkokkuvõttes loob tema unenäo ja määrab, millal see uni unenägija jaoks lõpeb. Tema määrab lavastuse, süzhee ja tegelased, keda see unenägija kohtab ning laseb siis unenägijal reageerida nii nagu unenägija tahab. Selles unes on vaba tahe, kuid väljaspool seda on ainult Ühe tahe, mis valib unenägemise kogemuse, milline see ka poleks.

Üheks selle une tunnuseks on, et unenägija saab mõista, et tegemist on unenäoga, olgugi unenäost lahkumata. Pärast seda on ta vaba looma koos Unetegijaga. Sellest hetkest muutub uni paremaks kuna unenägija teeb targemaid valikuid, omab ligipääsu rohkematele ressurssidele ja abilistele ning tal on suurem jõud mõjutada und ja selle tegelasi. Unenägijast saab justkui superkangelane keset ükskõik millist segadust, sest teab nüüd oma olemust ega lange enam hirmude ja võltsarvamuste ohvriks. Tekkivad probleemid on kergesti vallutatavad kuna teatakse, et nad pole reaalsed, vaid omaenda meele loodud. Une väljakutsed on teretulnud ja ainult tugevdavad unenägijat.

Üheks põhjuseks, miks uni muutub peale une äratundmist unena paremaks on see, et unenägija ja Unetegija vahelised suhtlusliinid on avatud- unenägija räägib Unetegijaga ja Unetegija vastab. Varem, kui unenägija ei teadnud Unetegijast, tundis ta end üksi ega küsinud abi järele. Abi oli võimalik, kuid unenägija ei teadnud. Unenägijal tuli õppida abi küsima ning siis vastust kuulama. Niipea kui unenägija seda tegi, sai võimalikuks unest ärkamine unenäo sees olles.

Sinu ja Jumaliku vahelised suhtlusliinid on alati avatud, aga seni kuni sa pole neid enda poolt avanud, ei saa sa täit kasu vastu võtta. Kui sa ei tea, et suhtlus on võimalik ja juba toimib, jääb see märkamata, sest sa pole harjunud kuulama, ja sa ei saa sellest abi. Jumalik suhtleb sinuga püsivalt, kuid mõtlemisega hõivatud olles ei pane sa seda tähele. Võid selle kinni püüda, kui meel on tasa ja keha rahulik, kuid selle reaalsusesse ja abivõimesse uskumata võid seda eirata.

Üheks suuremaks sammuks sinu evolutsioonis on taolise suhtluse võimalikkuse aktsepteerimine. See osutub tõeliseks läbimurdeks Jumalikkuse poole andes sulle võimaluse teha rohkem oma elu mõjutamiseks. Enne seda loodetakse, et elu juhib mõistus. Pärast seda aga on võimalik näha, et sinu elu juhib miski muu. Veelgi enam, nüüd hakkad koos sellega töötama, et oma elu paremaks vormida. Sul on endiselt väljakutseid, kuid need on kujundatud Jumaliku poolt spetsiaalselt sinu kasvamiseks, mitte sinu egoistliku meele loodud või tekitatud probleemid. Viimane põhjustab kannatusi ja segadust, aga esimene on lahendatult rahuldust pakkuv.

Olulisem on Jumalikku kuulata kui temaga rääkida, sest ta on sulle alati midagi edastamas, kas kõneled või mitte. Sellele vaatmata loob kõnelemine Jumalikuga- eriti küsimuste küsimine- etapi kuulamiseks ning võib viia su teatud arusaamistele, mida sa muidu ei tabaks. See avab ligipääsu suhtluskanalile ja muudab tõenäolisemaks, et saad läbinägelikkust ja arusaamist, mida vajad, et elust kergemini läbi kulgeda. Võid paluda juhtnööre oma elu teatud küsimustes ning sa saad need.

Kui sa näiteks üritad mingit otsust langetada, võid tõstata küsimused ja vastuseid oodata, mis sageli tulevad energeetiliselt, intuitiivselt ning vahetevahel sõnade läbi. Vastused ükskõik millisele küsimusele muutuvad ajas, nii et on oluline jälgida, kas minevikus saadud nõustamine on hetkel veel tõene. Seda tehes kinnitad sa oma tahet olla juhendatud ja jätta kõrvale oma ego ettekujutused ja soovid konkreetses valdkonnas. See võimaldab saada seda, mis sulle küsimise hetkel kõige rohkem abiks on.

Palve on üheks viisiks Jumalikuga rääkida. Ent seeasemel, et anuda Jumalalt midagi, mida sina tahad, palu Jumalikul ilmutada, mida tema tahab. Need on kaks väga erinevat lähenemist Jumalikule. Üks eeldab, et eesmärk seisneb selle saamises, mida me tahame- olenemata, kas see Tervikule parim on; teine palub Jumalikul aidata mängida oma osa Tervikus. Isiklik mina on nagu vahend või instrument Terviku jaoks, mitte selle vastu seatud eraldiolev olemus. Sa allutad oma tahte Jumaliku omale, sest oled ära tundnud, et see, mis näib olevat sinu tahe kuulub tegelikult võltsminale-egole, mida ei saa usaldada ja mis pole väärt juhtima sinu tegevusi.

Seda liiki palve muudab võimsaks põhieeldus, et sina ei ole ego ehk meel. Kinnitades oma truudust Tervikule, mitte egole, kinnitad sa oma eelistust olla ühenduses Olemusega ego asemel. Seda paludes Olemus vastab sulle ja muutub sinu elus ilmselgelt nähtavamaks ja aktiivsemaks. Ning lõpuks tunned sa ennast Sellena ära. Tunnistades, et soovid ühenduda Olemusega ego asemel, oled astunud väga tähtsa sammu selle juhtumiseks.

Kui sa ei palu mitte millegi muu pärast, palu selle pärast, ja ülejäänu on kerge. Ainuüksi sellel palvel on vägi viia sind ühendusse, kus avanevad vastused kõikidele sinu küsimustele.

Jumaliku kuulamine
Jumalik kõneleb erinevatel viisidel. Selle kuulmine nõuab ebaharilikul moel kuulamist, kuna räägib harva sõnadega. Ta kõneleb peamiselt intuitsiooni kaudu, mis tuleb läbi keha ja meele.

Kui ta tuleb läbi keha, siis sa lihtsalt tead tõde. Sa ei tea, kuidas sa seda tead, sa lihtsalt tead. Seda tüüpi teadmisega kaasneb energeetiline kogemus, umbes nagu tahkus või raskus, tavaliselt rinna piirkonnas. Sellele ei eelne ega järgne mingeid mõtteid, lihtsalt pidev kindlusetunne vastusest, mis kerkis eikusagilt.

Kui intuitsioon tuleb meele läbi, on sarnane teadmine, millele ei eelne ega järgne mõtteid. Teadmine tuleb rohkem mõtte kujul, ehkki pole täielikult sõnadesse pandud. Nagu oleks informatsioon sinu ajju alla laaditud ja sa lihtsalt tead midagi. Intuitsioon on mõistusest eraldi.

Siis üritad sa harilikult seda teadmist sõnadesse panna. Meele kaudu tulnud intuitsioon sarnaneb sümbolitele või piltidele, mis kätkevad rohket informatsiooni ning tuleb interpreteerida, mille käigus võib esineda mõningaid moonutusi. Sama võib juhtuda ka kehakaudse intuitsiooniga kui see on tihenenud ja uuesti moodustunud ja sõnadesse pandud.

Olenemata kas intuitsioon tuleb keha või meele kaudu, heliseb selles õigsus, selgus ja kindlus. See on arusaadav. Sa usaldad seda. Sa lihtsalt tead, et see ongi vastus. Oled ergas, õnnelik, vabanenud ja rahus. Sa ei rabele enam lahenduse otsingus, vaid puhkad kogu teadasaamise heitlusest, sest nüüd sa tead. Sellel on suure „Ahhaa!“ tunne.

Millegi teadmine mõistuse abil on hoopis teistmoodi. Mõistus on harva otsuses kindel ning kõigutatav ja segadusse aetav eri vaatenurkadest. Põhjuseks on see, et meel põhineb konfliktsel ja mõnikord vastuolulisel informatsioonil ning soovib vastuolulisi asju- ta tahab tegelikult kõike. Ta võitleb peaaegu iga otsuse juures. Ja paneb sind kergesti tundma segadusseaetuna, õnnetuna, ebamugavalt ja halvasti. Meel tahab lahendust, kuid ei suuda leida ühte põhjustades rohkesti kannatust.

Osa probleemist koosneb sellest, et igale lahendusele või vastusele on oma aeg, kuid meel ei taha oodata, kuni lahendus või vastus loomulikult esile kerkib. Kui lahendus kerkib, siis kerkib ta läbi intuitsiooni. Kahjuks tuleb lahendus või vastus liiga hilja, sest meel on juba teinud otsuse, et vabaneda ebamugavustundest. Nõnda võib meel viia sind teele, mis sinu jaoks parim pole.

Kui nii juhtub, teeb Olemus selle valikuga oma parima ning jätkab sinu juhtimist olukorra poole, mis on sobivaim ja rahuldavam. Ta jätkab sõnumite kätte toimetamist intuitiivselt ning kasutab teisi abinõusid oma plaani teada andmiseks. Läbi Olemuse on Jumalikul õnneks palju teisi hääli peale intuitsiooni. Üheks neist on teiste hääled.

Sinu sees olev Olemus teeb koostööd Olemusega teistes, aitamaks ellu viia nii sinu kui teiste plaane. Olemus sinus inspireerib Olemust teistes andma edasi sõnumeid, abi, infot, nõu, tuge, mugavust, armastust ja julgustust, mida vajad oma plaani avanemiseks. Kui sa ei aktsepteeri Olemuse poolt intuitiivselt edastatavat juhendamist, on tal selle välja ütlemiseks teised. Mõistusele on sel teel saadud nõu ja informatsioon üldiselt aktsepteeritavam, usutavam ja usaldusväärsem.

Kui sa pole oma intuitsiooniga kokkupuutes või ei kuula seda misiganes põhjusel (tavaliselt soovitab kas mõistus või keegi teine sul seda mitte kuulata), üritab Olemus sinu tähelepanu saada kasutades juhtnööride väljendamiseks teisi inimesi. Ta inspireerib teisi ütlema seda, mida sul vaja kuulda on. Sinuga on juhtunud seda lugematutel kordadel ja sa oled olnud Olemuse häälekandjaks lugematul arvul kordadel. Seda juhtub rohkem kui sa ilmselt ette kujutad. Sa mitte ainult ei vahenda ega võta vastu elu muutvat informatsiooni, vaid ka paljusid pisikesi inforaasukesi, mis samuti elu paremaks teevad.

Kõige tähendusrikkam ja rahuldustpakkuvam inimeste vahel on see, mis sisaldab Olemust. Üheks märgiks, mis selle toimumisest märku annab on see, et tunned end pärastpoole hästi ning oled sageli inspireeritud mingiks tegevuseks. Koostoimimised egode vahel jätavad segaduse või kaitseseisundi, halva või parimal juhul endise enesetunde.

Olemus muudab elusid paremaks, kuna liigutab inimesi tähendusrikkamasse ja rahuldustpakkuvamasse suunda. Ego ei saa seda teha, sest ei tea, mis oleks kellelegi oluline või rahuldav ning see, mida ta oletaks selle olevat, seda tõenäoliselt ei ole. Ego ei ole võimeline elu juhtima, ja ometi pöördub tema poole vastuste saamiseks enamik inimestest.

Läbi Olemuse räägib Jumalik veel sündmuste kaudu. Ta loob sündmusi, mis panevad sind kahtlema või muutma oma suunda. Kui asjad ei lähe hästi, võib see tähendada, et sa pole Olemusega ühendunud. Olemus võib üritada alistada sind oma plaanidele mitte lastes sul saada seda, mida sa tahad. Taolistes olukordades kannatatakse tugevasti aga niipea kui on rajatud uus suund, muutub elu paremuse poole, ehkki seda on raske märgata.

Kui tundub, et nii sinuga just juhtubki, on hea teadlikult alistuda, see tähendab, võtta alistumise seisukoht ja küsida, mida sinult tahetakse. Pannes end pigemini vastuvõtja kui ohvri seisundisse, toimub nihe su teadvuses võimaldades vastu võtta läbinägelikkust, mida vajad asjade teise suunda liigutamiseks. Võib olla tuleb sul mingi aja pärast seda uuesti teha, enne kui asjad selgivad.

Olemusel läheb tavaliselt aega, et tuua sulle informatsiooni, inimesi ja võimalusi, mis aitavad sul uuele suunale avatud olla. Ilma nendeta lükatakse intuitiivsed soovitused suure tõenäosusega kõrvale, kuna näivad liiga ebamäärased ja uskumatud. Elul tuleb tihtipeale teha sind teadlikuks ja panna mõtlema mõnest võimalusest enne kui hakkad piisavalt usaldama oma intuitsiooni ja selle tõukel tegutsema. Suurimaid elu muutusi puudutavates asjades käib intuitsioon peaaegu alati käsi-käes samasse punkti osutavate sündmuste ja võimalustega.

Niisiis kõneleb Olemus sinuga mite ainult teatud suundi blokeerides, vaid ka võimaldades teatud suundadesse sujuvalt liikuda. Võid ära tunda Olemuse taotletud suuna järgmiste kogemuste põhjal:

1.Sellele on arvukalt osutajaid (nt. sellest on sulle mitmed inimesed rääkinud, keegi annab sulle selle kohta raamatu, näed seda TV-st, su lähedane sõber teeb seda, näed sellest und, lähed sellest mõeldes elevile).
2.Toetus ja võimalused sellesse suunda liikumisel (nt. keegi pakub sulle tööd või maksab kinni su koolituskulud, su pereliikmed või lähedased sõbrad teevad seda või julgustavad sind seda tegema) .
3.Kergus sellesse suunda liikumisel (nt. sul on juba selleks vajalikud kogemused, ei ilmne muid võimalusi, keegi ei laida sind, miski ei takista, pole põhjust seda mitte teha).

Kui sinu valitud suunas napib ilmseid osutajaid, võimalusi, abi ja kergust, ei pruugi see hetkel sinu jaoks õige olla. See ei tähenda, et peaksid suunda muutma iga kord kui esineb raskusi. Elu on mõnikord raske ning vahel on Olemuse eesmärkide saavutamiseks tarvis püsivust. Ometi, kui sinu suund on ühenduses Olemusega, jätkub sul väljakutsete ületamiseks tugevust, julgust, inspiratsiooni ja abi. Kui mitte, tunned end tujutuna ega ole inspiratsiooni ega julgust jätkamiseks või edenemiseks vajalikku abi.

Niisiis näitavad sinu tunded sulle, kas tee on sinu jaoks õige või mitte: õige suund tundub õigena olenemata, milliste raskustega silmitsi seisad. Vale suund ei paku rahuldustunnet hoolimata kohatud edule.

Jumaliku väljendused
Jumalik väljendab ennast maailmas ka muudel viisidel kui ainult juhendamine ja saatuste vormimine. Ta väljendab ennast nagu sinagi seda teed- lihtsalt puhtast rõõmust. Ta lõi selle maailma mitte ainult et kasvada, õppida ja areneda, vaid et kogeda loovuse rõõmu ja võimaluste pärast, mida ta selleks pakub. Jumalik areneb mitte ainuüksi läbi töö ja ületatud raskuste, vaid ka läbi mängu ja loovuse. Loomine on üheks viisiks, kuidas Jumalik kasvab, õpib, areneb- ja naudib elu.

Jumalik loob peamiselt läbi sinu, sest kõikidest olenditest maa peal on inimesel kõige suurem potentsiaal olla looja. Vastupidiselt teistele olevustele, kes on oma väljendustes palju enam piiratud, on sinul võime väga mitmesugusteks kogemusteks. Sa kätked endas palju suuremat potentsiaali uurimiseks kui ükskõik milline olend Maal. Üks asi näiteks- sul on võime luua niisuguseid asju nagu auto, lennuk ja arvuti, mis laiendavad sinu kogemisi väljaspoole keha võimalusi. Ja sa oled kohanenud eluga peaaeagu kõikjal planeedil.

Igaüks teist on unikaalseks instrumendiks Jumalikule. Mitte keegi pole iial olnud ega saa olema täpselt selline nagu sina, ega ole ka ajad ja olukorrad, milles elad, eales needsamad. See võimaldab täielikult ainulaadset kogemust läbi igaühe teist. See mitmekesisus ja ainulaadsus on tõenduseks eesmärgipärasusest kogu loodu taga ja, järelduvalt- Intelligentsuse olemaolust kõige loodu taga, mis mitte ainult ei ole selle taga, vaid ka osaleb selles ja naudib seda.

Loomulikult ei ole selle tõestamiseks ühtegi moodust, aga need meist, kes on füüsilisest tasandist kaugemale arenenud teavad, et see on tõde. Osa meie tööst ja teenimisest on sulle seda kõike siin seletada. Loodetavasti aitab see arusaamine toime tulla raskuste ja väljakutsetega, mis on osaks sellest suurepärasest plaanist.

Raskused ja väljakutsed kannustavad loovusele. Ilma nendeta ei kasutaks sa ehk sulle antud andeid, võimeid ja intellekti. Paradiisi aed ei ole tegelikult ideaalne- sinu jaoks või Jumaliku jaoks. Duaalsusel rajanev maailm, see, milles on nii hea kui halb (teadmatus), pakub rikkamaid ja palju huvitavamaid kogemusi. Jumalikule meeldivad kangelaslood, milles kangelane hakkab vastu teadmatusele või rasketele oludele ja peab nende ületamiseks kasutama oma leidlikkust, tugevust ja armastust.

Elu on kõik need lood, mis on samuti tõenduseks elu juhtivast Intelligentsusest. Jumalik juhib elu kindlasse suunda- suurema headuse, tugevuse, julguse, kaastunde, sallivuse, lahkuse, kannatlikkuse, tarkuse ja armastuse suunas. Inimkond areneb selles suunas, mitte vastupidises ja see pole kokkusattumus või juhus. Elu on armastus. Elul on kavatsus tuua sind tagasi armastuse juurde.

Lõpetuseks
Tagasitulek Armastuse juurde
Inimkond areneb, ja ta areneb armastuse poole. See arenemine armastuse poole on tõendus Jumalikust maailmas. See arenemine teostub armastust õpetavate väljakutsete kaudu. On ehk raske näha, kuidas see võimalik on, sest väljakutsed lõppevad nii sageli kannatustes ja lüüasaamistes. Aga kui mitte, lõikavad nad vastupidiseid vilju- armastust, tugevust, kaastunnet, tarkust, mõistmist, kannatlikkust ja sallivust.

Oma evolutsiooni vältel läbi paljude elude, õpid sa väljakutseid tugevusteks muutma. Igal väljakutsel on positiivne potentsiaal- igal neist. Samavõrra on igal väljakutsel negatiivne potentsiaal- see võib lõppeda hirmu, vihkamise, viha, süüdistamise, lootusetuse, kättemaksu, halastamatuse, julmuse või kuritarvitamisega. Isegi õrnalt väljakutsuvad olukorrad võivad lõppeda kohutavates valu ja kannatuste kogemustes.

Erinevus peitub selles, milline sinu aspektidest väljakutsele vastab- ego või Olemus. Igal hetkel üks neist kahest suureneb ja reageerib. Kumb reageerib – selle määrab ennekõike sinu evolutsiooni tase, aga ka paljud muud faktorid. Isegi vanemad, arenenumad hinged võivad mingites kindlates olukordades reageerida negatiivselt, iseäranis alguses. Ego on harilikult esimene asi, mis sisse lööb, kui sa ise või keegi, keda sa armastad, ohustatud on.

Siiski kogevad stressirohketel ja rasketel aegadel, eriti hädaolukordades, paljud nende kaudu liikuvat, neist suuremat tugevust ja jõudu. Isegi ülimalt egosse juurdunud võetakse ekstreemsetes olukordades, mil on vajalik kellegi elu säilitamine, Olemuse poolt üle. Jumalik sekkub ja päästab elu. Seda kogenud inimesed kirjeldavad toimunut ka sel moel. Enamus „kangelasi“ ei tunne, et võiksid kangelaslikkust enda arvele kirjutada just sel põhjusel. Ego ei saa seda enda arvele kirjutada. Jumalik päästab elu, kui seda elu on ette nähtud säilitada.

Seda mõeldakse tavaliselt kangelaslikkuse all. Aga kui kangelaslikkust defineeritakse kui headust domineerimas ego üle, siis juhtub see iga päev lugematuid kordi. Iga kord kui headus domineerib (st Olemus võtab elu juhtimise üle), ületab kangelane sinus ego väljakutse, surmates ebatõe draakoni.

Märka, kui sageli juhtub seda nii sinu kui teiste eludes kasvõi üheainsa päeva jooksul. Märka igat korda, mil sina või keegi teine valib isekuse ja enesekesksuse asemel armastuse, lahkuse, suuremeelsuse, abivalmiduse ja tähelepanelikkuse. See on Olemus elamas läbi sinu ja teiste. Jumalik on kõikjal maskeerununa igat sorti harilikeks inimolevusteks.

Sel planeedil pole ühtegi inimest, kellel oleks Olemusele vähem ligipääsu kui teistel. Olemus on võrdsete võimaluste tööandja- ta on kõikidele võrdselt kättesaadav. Egosamastumise alla maetuna võib ta näida osadele vähem kättesaadavana, kuid ta on vaid vähem nähtav. Ta on igas hetkes, kus keegi valib isekuse või enesekesksuse asemel armastuse, sõltumata kui arenenud või vaimselt orienteeritud isikuga on tegu. Selleks, et Olemus sinu läbi elaks ei pea sa olema teadlik temast või temasse uskuma. Ta elab läbi kõikide inimeste olenemata nende uskumustest, sest ta on see, kes nad on. Nad ei saa Olemust mitte väljendada. See on see, mis neid liikuma paneb, ja ta laseb egol sisse hüpata ja neid samuti liikuma panna. Iga kord kui ego räägib või tegutseb, lubab seda Olemus.

Enamasti lubab Olemus sulle kogemusi, mida oled valinud. Mõnikord läheb ta põgusalt egost mööda, et elu kindlasse suunda juhtida, ning astub siis jälle tagasi, et saaksid uuesti egoga samastuda, kui sa nii valid. See Olemuse ja ego vaheline tants on kestev igaühes. Mõned valivad sagedamini ego kui Olemuse väljendamise, ja mõned valivad sagedamini Olemuse kui ego väljendamise. Kuid lõppkokkuvõttes väljendab igaüks Olemust rohkem kui ego, sest niisugune on evolutsiooni suund.

Armastus on ainuke rahuldustpakkuv valik, nii et viimaks valivad kõik armastuse ego asemel. Kõik ületavad programmeerituse, mis põhjustab egoga samastumist. Sinnapoole on suunatud kõik, ilma erandita. Olenemata sellest, kui õõvastava kuriteo keegi korda on saatnud, lõpetab ta mõnes teises elus ikkagi pühakuna. Lool on õnnelik lõpp. Kangelane surmab lohe üks kord ja igaveseks.

Programmeering on ületatav, sest tema poolt põhjustatud kannatused muutuvad vastuvõetamatuiks. Lahendusi neile kannatustele on otsitud ning tõde saab teatavaks: ego on pettur ja kõigi kannatuste allikas. Vale, et ta suudab sind kannatustest säästa, on paljastatud. Tegelikult oli ego sinu kannatuste põhjuseks. Selle tõe nägemine vabastab su programmeeritusest vaid osaliselt, kuna programm on ikka veel töös. Ta võib sind ikka ja jälle tõmmata tagasi egosamastumisse ja kannatustesse- ja ta teebki seda, isegi kui oled tugevasti Olemusega ühendunud. Evolutsioon jätkub üsna kaua enne kui Olemusest saab väljakujunenud seisund, milles sa enamuse elust elad.

On kangelastegu valida ego asemel Olemus, sest see ei ole kerge valik. Kerge valik on järgida programmeeritust. Aga osutub, et see valik polegi nii kerge, sest on nii ebarahuldav ega too lõppkokkuvõttes õnnelikkust. Siiski tuleb seda näha ja teha valik, et loobuda ego ahvatlustest ja sisse seada end rahusse, armastusse ja rahulolusse, mis pole kaugeltki nii glamuursed kui ego lubadused.

Ego lubab rikkust, ilu, heakskiitu, edu ja imetlust. Need on tema lõppeesmärgid, mida ta usub vajalikud olevat õnneks. Ta küünitub saavutamatute eesmärkide poole, mis ei too iial lubatud õnne, isegi kui eesmärgid saavutatakse- see tuleb inimestel avastada. Ego räägib sulle, et sa ei saa iialgi õnnelikuks lihtsalt olles, armastades, andes ja aktsepteerides. Ta räägib tõele vastupidist.

Tõe avastamiseks tuleb sul minna oma programmerituse vastu ja nende oma vastu, kes neid valesid tugevdavad, ja see on kangelaslik tegu. Kangelased ei karda tõe eest seista, vastu seista massidele, et teha seda, mis tundub hea ja õige. Neil on julgust teha raskemat valikut, mis lõppkokkuvõttes on kergeim valik maailmas. See on valik, mis on täitnud maailma armastusega nii kaua ta on eksisteerinud. Mingil teatud hetkel sinu arengus saab see ainsaks valikuks, mis sul on. Juba tõde teades ei saa sa minna tagasi elama valesse. Sa ei saa minna uskudes, et sina eksisteerid lahus kõigest muust. On jäänud ainult üksainus valik, ja see valik on Armastus.

Ainuke trikk seisneb selles, et see valik tuleb teha igal uuel hetkel ikka ja uuesti. Olemus teeb õnneks selle valiku. Vaid siis, kui oled samastunud egoga, tundub see valik raskena, ja just siis on kõige olulisem valida armastus- siis, kui seda on raske teha. Valides armastuse isekuse ja enesekesksuse asemel isegi siis, kui seda on raske teha, kinnitad sa oma jumalikkust ja tõde, mis on kõikjal su ümber- Jumalik eksisteerib siin, praegu, igaühes, kõiges. See sa oled.

Liitunud: 2 Juul 2009 Postitusi: 10

Jeff Foster:

Selle märkamine
Mitte-kahesus ja ja „täiesti-täiesti ilmsele“ tähelepanu juhtimine.

See ongi kõik.

Mis toimub, ongi see, mis toimub.

Kaunikesti ilmne, kas pole?

Ja ikkagi sa usud, et oled indiviid, kes kogeb elu. Indiviid, kes on mingil moel elust eraldi. Kas tegelikkuses ongi siin kedagi elu kogemas või elu lihtsalt juhtub ei-kellelegi, ei-kellegi jaoks? Lihtsalt elu- nägemas iseennast, kuulmas iseennast, maitsmas ja puudutamas iseennast? Lihtsalt see spontaanne ilmnemine praeguses? Lihtsalt iseendasse armunud elu tants?

Märka: kõik, mis iganes juhtub, juhtub just praegu.

Märka: helid tulevad ja lähevad, pingutuseta. Sul ei ole vaja midagi teha või tegemisest loobuda, et see toimuks. Helid lihtsalt juhtuvad. Nad tekivad selles elususes iseenesest. Nad ilmuvad siin.

Tunded kehas juhtuvad. Võibolla pitsitus rinnus. Võibolla korin kõhus. Aistingud ilmuvad ja kaovad. Nad tekivad ja vaibuvad.

Ja siin on miski, mis õrnalt seda kõike märkab.

On see kohalolu, praeguse tunne, mis kõige „taga“ istub ja kõike jälgib?

On ta seal alati olnud?

On seal millegi siin-oleva tunne, mis on juba teadlik tulevatest ja minevatest helidest?

Miski, mis tegelikult ei ole üldse „miski“, kuna ei ole osaks sellest, mis tuleb ja läheb?

Võiks see „miski“ olla ei-miski, mis kõigel olla lubab?

***

Märka: tunded kehas lihtsalt ilmuvad praeguses. Lihtsalt, pingutuseta, tavaliselt. Ilmuvad.

Samuti mõtted. Nad tulevad ja lähevad. Vaata, kuidas nad tekivad, kestavad mõne aja ja mööduvad. Ja siin on miski, mis vaikselt jälgib, kuidas mõtted tulevad ja lähevad. Miski siin on juba vabastatud kogu mõtte konstrueeritud loost „minu ja minu elu“ kohta. Miski siin on juba vaba „minust ja minu probleemidest“, „minust ja minu vaimsetest otsingutest“, „minust ja minu raskustest“, „minust ja minu õnnestumistest ning ebaõnnestumistest“. Siin on miski, mis on juba vaba minevikust ja tulevikust. Miski, mis on juba vaba „sinust“.

„Sina“ oled vaid praeguses tekkiv lugude pundar. Seda, mis sa oled, ei saa puudutada ükski neist lugudest.

Märka: helid tulevad ja lähevad. Pilved taevas tulevad ja lähevad. Autod ja puud ja inimesed tulevad ja lähevad. Lõhnad ja maitsed tulevad ja lähevad. Tunded kehas tulevad ja lähevad. Mõtted tulevad ja lähevad. Terve maailm tuleb ja läheb. Ja siin on miski, mida ei puuduta ükski neist tulemistest ega minemistest. Siin on miski, mis iial ei sisene tulemiste ja minemiste, põhjuse ja tagajärje, aja ja ruumi voogu. Siin on miski, mis juba on täielikult, radikaalselt vaba.

Siin on vabadus, mis ei tule ega lähe.

Võiks see vabadus olla seesama, mis oled sina?

***

Kas tegelikkuses on sisemist ja välimist? Või on seegi vaid järjekordne mõte, järjekordne kontseptsioon, mis tuleb ja läheb?

Märka: helid toas tulevad ja lähevad. Kehalised tundmused tulevad ja lähevad. Mõtted tulevad ja lähevad. Ükski neist pole „sees“ või „väljas“. Nad lihtsalt juhtuvad. „Sees“ ja „väljas“ on pigem ilmuvad sildid. „Sees ja väljas“ on vaid järjekordne lugu, mis tuleb ja läheb selles teadlikkuses.

Kas enne seda „sees ja väljas“ lugu tegelikult midagi saabki olla sees või väljas?

Lind laulab. Juhtub see sinu sees või sinust väljaspool? Kas tegelikult ongi mingit jaotust või on see taas üks mõtte looming? Tule tagasi linnu laulmise juurde. Kas tegelikkuses on sisemist ja välimist või lihtsalt lind laulab? Kas on isegi sinust väljaspool olevat „lindu“ või on lihtsalt laulmine?

***

Kõik näib tekkivat praeguses, teadlikkuses, teadvuses, olemises; võid anda talle miljon erinevat nime. Aga kas me tegelikult üldse peaksimegi seda „teadlikkuseks“ või „teadvuseks“ nimetama? Kas seegi mitte ei vihja sellele, et on midagi, mis on kõigest ülejäänust eraldi? Kuidas me saame sellest rääkida, kui see polegi üldse „see“?

Peaksime me sellest isegi rääkima?

Märka: sa ei saa end mingil viisil eraldada sellest, mida sa näed, puudutad, kuuled. Teadlikkus- kohalolu- teadvus- olemine näib segunevat kõigega, mida näed, kuuled, puudutad, maitsed. Niivõrd, et see näib kõige tekkivaga identne olevat.

Praegune ei ole eraldi helidest toas, tundmustest kehas, mõtetest, mis tekivad ja vaibuvad. Tegelikult praegune ongi helid, praegune on tundmused, praegune on tekkivad mõtted. See kõik on praeguse mäng, teadvuse mäng, olemise mäng, jumaliku mäng.

Suudad sa leida midagi- üleüldse midagi- mis eraldab sind linnulaulu helist? Sellest tundest kõhust? Nendest praegu-tekkivatest mõtetest?

Sa ei saa eraldada iseennast elust mitte ühelgi moel.

Nii et kes sa siis oled? Oled sa helid toas? Sa võid öelda, et sa oled helidest teadlik, nii et sa pole need helid. Oled sa tundmused kehas? Ei, need tekivad ja kaovad ning siin on miski, mis ei kao ühes nendega. Oled sa ükski neist mõtetest, mis tekivad? Ei, sa oled neist teadlik, nii et sa pole need. Mõtted tulevad ja lähevad. Kõik tuleb ja läheb.

Siin näib olevat miski, mis on juba vaba mööduvate vormide maailmast. Siin näib olevat miski, mis jääb, kui kõik muu on tulnud ja läinud. „Rahu, mis ületab kogu mõistmise“. Avatus, mis on juba avatud ega sulgu iial. Õrn nägemine, mis tervitab kõike nii nagu see sünnib ja sureb.

***

Sa ei ole helid, lõhnad, mõtted, tunded. Aga oleks samavõrra tõene öelda, et sa oled need helid, lõhnad, mõtted ja tunded.

Mitte-kahesus ei tähenda lihtsalt „kahesust ei ole“. See sisaldab ka nähtava kahesuse. See ei ole kahesus, aga see on ka kahesus, sest see on kõik.

Sa oled kõik, mis tekib. Ja samal ajal ei ole sa mitte miski, sest sa oled ka kõike kätkev avali ruum. Sa oled kõik, aga kuna sa oled teadlik kõigest, ei saa sa olla ükski neist asjadest, millest sa teadlik oled. Eimiski, kõik. Kõik, eimiski.

Ja nii laulab seal see lind. Sa pole see, kuna sa oled sellest teadlik. Ja samal ajal ei saa sa iseennast mingil viisil sellest eraldada. Samal ajal oled sa see.

Lind laulab, ja sina oled linnu laulmine. Lind laulab ja sa oled see. Kui lähedane see on!

***

Ja märka, et isegi need on pigem tekkivad mõtted. Ma olen eimiski, ma olen kõik. Ma olen eikeegi. Ma olen keegi. Mina ise, mitte mina ise. Mina, mitte mina. Ainult mõtted. Mida need mõtted üritavad haarata?

Unusta sõnad. Jätkates praeguse silmanähtavusega, siis mis on selge? Kas on selge, et sa oled eimiski, et sa oled tühi ruum, tohutu avatus, millest kerkib terve kosmos? Ja kuna seda avarust ei saa mingilgi viisil eraldada sellest kõigest, mis kerkib, oled sa siiski ka kõik? Ära usu mind. Ma ei taha, et sa mind usuksid. Tule tagasi selle juurde, mis tegelikult juhtub, just praegu. Muud aega ei ole olemas!

Lind laulab. Elusus rüütab end linnu lauluks. Ja selleks, kes kuuleb linnu laulu.

Kella helinat kuuldes lausus zen-õpetaja: „Ei ole kella, ei ole mind, on ainult helisemine.“

Ei ole lindu, ei mind, ainult laulmine.

***

Pane tähele, et see, millele me osutame, on tavaline ja igapäevane. Ei midagi erilist. Lihtsalt helid, mõtted, tunded juhtuvad. Lihtsalt elu juhtub, nagu ta juhtub. Mis on nii nagu ta on. Lind laulab, koer haugub. Ainult see. Ja ei midagi enamat.

Kas sa usud, et on olemas sündmus nimega „ärkamine“, mis muudab äkitsi kõik? Kogemus nimega „valgustumine“, mis tuleb ja lahendab kõik su probleemid? „Energeetiline nihe“ või „teadvuse transformatsioon“, mis sind tabab, kui sul on piisavalt õnne või kui oled piisavalt pühendunud? „Mina kadumine“, mis ühel päeval aset leiab, kui sa vaid piisavalt kaua ootad?

Kes sulle seda rääkinud on? Miks sa usud seda? Kas see ei juhi sind lihtsalt tunnete või alaväärsuse poole? Tundele, nagu poleks sa veel küllalt hea? Rohkema otsimise suunas?

Märka, et kõik need lood on vaid selles alati kohalolevas teadlikkuses tekkivad mõtted. Kõik uskumused polegi midagi muud, kui vaid praegused mõtted. Kõik need uskumused ja kontseptsioonid ärkamise, vaimsuse, mitte-kahesuse, Advaita, valgustumise kohta tekivad ja kaovad selles, mis sa oled ja mida ei saa puudutada ükski uskumus.

Näe, et siin on midagi, mis on juba ärkvel ega vaja selle jaoks mingit „tulevast sündmust“. See ärkvelolu, see elusus on see, mis sa juba oledki. Sa ei maga, sa oled ärkvel! Ja see elusus ei ole mitte millestki eraldi. See pole eraldi maailmast. Võid sama hästi öelda, et see ärkvelolu on maalm kogu oma terviklikkuses. Sina oled maailm, ja maailm oled sina nagu Krishnamurti sageli korranud on.

On ainult praegune hetk (ja loomulikult on isegi see „praegune hetk“ lihtsalt järjekordne mõte). Nii et kellele see korda läheb, kui sa oleksid „ärganud“ eile? Kes hoolib sellest, kui sa „ärkad“ homme? On ainult praegu. Ja see on ainukene ärkvelolu, mis on.

Kui üldse on mingisugust ärkamist, siis on see kohe ja praegu. Kui üldse on mingisugust ärkamist, siis on see see.

See on iseendale ärkvelolev elu.

Sina oled ärkamine. Oled iseennast nägev elu. Miljoneis erinevais vormides iseennast kohtav ja selles vaimustuv.

***

Märka, et pole millestki ärgata. Ega mitte kedagi, kes seda ärkamist teeks. Isik, kes ärkaks (või mitte) on vaid praegu tekkiv mõttelugu. Isik ja kõik tema otsingud, kannatused, probleemid on vaid pundar mõtteid, mis tekivad selles igavesti kohalolevas ärkvelolus. „Sina“ on vaid lugu.

Sellepärast, lõpp-kokkuvõttes, „märkab“ seda eikeegi. Ei ole kedagi, kes seda „näeb“. Ei kedagi, kes on ärganud, ei kedagi, kes on valgustunud. Ei ole kedagi, kes mõtleb, hingab, kuuleb, haistab. Kõik lihtsalt juhtub, aga ei ole kedagi midagi tegemas. Lõpp-kokkuvõttes on elu ilma keskmeta. On ainult elu juhtumas, aga juhtub see ei kellelegi.

Mõte „mina näen“ ei näe iseenesest midagi. Mõte „mina kuulen“ ei kuule midagi. Indiviid on vaid näiline indiviid.

Ja siiski ei ole asi nende lugude kõrvale heitmises. Asi ei ole näilise indiviidi äratõukamises. Pane tähele, et selles ärkvelolus ei saa iialgi midagi kõrvale heita, sest see ärkvelolu on kõik, mis tekib. Pane tähele, et igasugune äratõukamine oleks vaid millegi muu juhtumine selles ärkvelolus.

Isegi indiviidi ilmumine on siin teretulnud. See lähedus ei tõuka midagi ära.

***

See on juba ärkvel. See on juba valgustunud. Kas sa näed, et valgustumisel ei ole mingit pistmist millekski saava eraldioleva isikuga?

Valgustumist väljaspool mõttelugu selle kohta ei ole olemas.

Valgustumine. Täht-tähelt: paista valgust millelegi. Pane tähele, et kõik on juba valgustunud. Teadlikkuse valgus juba paistab kõige peale, lubades olla kõigel. Lubades kõigel tekkida ja lahustuda täpselt siis kui see toimub, ei hetkegi varem.

Hingamine juhtub. Süda lööb. Näljatunne kõhus. Autod tuututamas oma signaale.

Märka: kõiges on täiuslikkus, milleni otsiv meel iial ei jõua. Täiuslikkus seepärast, et teistmoodi ei saakski olla. Täiuslikkus, mis sisaldab kogu ilmnevat ebatäiuslikkust. Ainult mõte ütleks, et „see võiks või peaks olema teistmoodi“. Väljaspool seda lugu on kõik nii nagu on. Ja sellest piisab.

Ma kirjeldan seisundit, milles sa juba oled. Mingit muud seisundit ei ole. (Või kui on, siis on see midagi, mis tuleb ja läheb selles. Kõik „kogemused“, kõik „seisundid“ tekivad ja lahustuvad selles. See on seisundita seisund, kui soovid. Sündmusetu sündmus. Igavene läbielamus.)

Kirjeldan seda, mis sa juba oled.

Kirjeldan seda, mis on juba teos.

Sa oled see alati olnud.

***

Maailm on illusoorne. Kõik- iga asi- on mööduv vorm. Kõik on teadlikkust läbistav vorm. Väljaspool mõttelugu pole mitte millelgi mingit eksistentsi. Mitte millelgi pole oma olemust. Kõik on püsimatu, nagu budistid seda alati teadnud on. (Sõna „eksistents“ tähendab täht-tähelt „seista Olemisest väljas“. Teisisõnu, olla eraldi Olemisest. Ja loomulikult on see illusioon, et on midagi, mis on kõigest muust eraldi. Kõik, mis „eksisteerib“ on illusioon.)

Ainult Brahman on tõeline- maailma kõigi mööduvate vormide taga, iga „eksisteeriva“ „asja“ taga on teadlikkus. On see. Mitte mõte sellest, vaid vaieldamatu tegelikkus. Kas sa saad eitada seda, et oled praegu olemasolev ja teadlik? Maailm tuleb ja läheb selles. „Mina“ tuleb ja läheb selles. „Mina“ ja „maailm“ mõlemad tekivad ja lahustuvad ning ainult see jääb. Ja isegi mõte, et „ainult see jääb“ on midagi, mis tekib selles. Sa ei saa seda vältida. Püüd sellest põgeneda on vaid selle püüdlus põgeneda iseenda eest.

Brahman on maailm – teadlikkus ja teadlikkuse mööduv sisu on mitte-kaks. Nii kaugele saab minna sõnadega.

See ei ole intellektuaalne arusaamine, sest kogu intellektuaalne mõistmine maailmas on vaid midagi muud, mis tekib ja läheb selles. Tõde ei saa välja öelda, aga olenemata sellest, kas sellest saab rääkida või mitte, ta on.

Sõnad saavad vaid vihjata, et mitte miski, mis tekib mõõtmatuses, ei ole mõõtmatusest eraldi. Kõik tekkiv- „maailm“- ei ole eraldi Brahmanist. Brahman on maailm. Ja nii ei ole ei Brahmanit ega maailma.

Teisisõnu- see teadlikkus pole iial sündinud ega sure iial. Ja see on see, mis sa oled. Sa oled juba vaba.

***

Ja mis selle kõige tähendus siis on? Millele see kõik viitab? Kuhu ta meid jätab?

Praegu, just praegu. Radikaalselt. Toimub hingamine. Süda lööb. Lind laulab. Kehas on tundmused. Külmik suriseb. Just praegu, sellel hetkel särab ime.

On ainult üks ime- et kõik üldse juhtub.

See ongi ärkamine- praegu ja kohe.

See on arm- juua tassikest teed. Vaadata päikeseloojangut. Lobiseda sõpradega. Tavaline elu nagu ta on. Tavaline teadlikkus nagu ta on. Elusus tantsimas kõigena kõiges. Elusus joob tassikest teed või vaatab päikseloojangut. Ja tee on elusus mängimas teeks olemist, ja päikseloojang on elusus mängimas päikeseloojanguks olemist. Elu- tantsimas kõiges, kõigena.

Kodu on alati siin olnud- siin, kus sa oled.

Veedad eluaja otsides seda, mis alati otse sinu nina all on olnud.

Pole tähtis. „Eluaja“ on vaid praegu tekkiv mõte.

Hea märgata.